Selle salli valmimisest on juba möödas üle aasta ning see on juba äragi kingitud. Siiski panen ta siia üles, et oleks järjepidevus ja oleks võimalik aastakümnete pärast meeldetuletada, mis mu näppude vahelt valminud on.
Esiteks, kuidas ma valisin mustri. Olin Sophia nime kandvat mustrit raamatust juba ammu vaatanud, kuid konkreetse salli tegemiseni polnud veel jõudnud. Olgu öeldud, et siiani ei ole ma sama mustriga salli ega rätti veel teinud ja ei tee ka nii pea, sest valida on mul 3 raamatu vahel. Et ma olen hirmus raamatute hoidja, siis teen alati raamatus olevast mustrist koopia, mida on ka parem kaasa võtta kui raamatut. Ühel päeval läksin ema-isa juurde ja tegin ema raamatu põhjal koopia. Järgmisel õhtul kui ma uuesti nende poole läksin, silmasin laual ema ees sama mustrit. Korraks olin segaduses, et kas ma jätsin selle koopia siia. Ema aga ütles rõõmsal häälel, et näed, mis mustrilist salli tema tegema hakkas. Hakkasin naerma, et ma just eile ka hakkasin sama salli tegema. Oli see telepaatia või et raamat lõi ennast murtud kohast emale lahti, võta näpust.
Salli lõnga sain ema käest. Kui olin ükskord jälle seal, siis polnud mul parasjagu pooleliolevat salli seal kaasas ning sealne projekt oli lõppenud. See oli lõng, mis emal üle oli ja mille ta oli lahkesti nõus mulle andma. Mündiroheline meriinovillane lõng. Sall sai valmis 2013. aasta novembri lõpus.
Selle salli kinkisin ma oma lapsepõlvest pärit sõbrannale, õigemini olid meie isad lapsepõlves Supilinna kaagid ;) Mündiroheline on tema lemmikvärv ning nii kui see sall valmis sai, teadsin, et selle saab Jane endale. Tahtsin millegagi tema külalislahkuse eest tänada, kui ta on mind ja mu sõpru nüüdseks juba neljal korral oma kodus Baierimaal Austria piiri ääres majutanud.
Mitte, et me oleks emaga nii kokkuleppinud, aga ema tehtud roosa Sophia kinkis ema Jane emale tema juubeliks.
No comments:
Post a Comment