Võimalustele avatud

Viimaste aastatega on tehtud üha huvitavamaid pakkumisi nii tööalaselt kui hobidega seoses. Näiteks Moto Survivali koolitamine Haapsalus ja samal ajal Haapsalu pitsikeskuses oma tehtud kleidi eksponeerimine või Tartu linnas Tartu Mill triatlonil jalgratturite turvaliselt läbi linna juhatamine. Mida aeg edasi, seda huvitavamaks läheb. Kui 2010. aastal valisin, kas hakata kitarrimängu õppima või tsikliga sõit ära õppida, siis valisin teise. Mis siis kui oleks esimese valinud, annaks nüüd kontserte või? Eks ta vist rohkem nii ole, et sõltub endast - kui oled erinevatele võimalustele avatud, seda rohkem neid võimalusi tekib. Siinkohal saan teha jällegi kokkuvõte oma järjekordest huvitavast ja toimekast nädalast.
Kui oled pikka aega (loe: 9 ja pool aastat) olnud seotud ühe organisatsiooniga ja selle töötajatega, siis on väga armas, et mind kaasatakse tema tegemistesse ka peale seda kui ma enam seal ei tööta. Aprillis aitasin läbi viia seminari terviseteemadel. Esmaspäeval osalesin taaskord nende seminaril, mis seekord rääkis reisimisest, kus minu roll oli rääkida Gruusia reisist ja teine endine kolleeg rääkis mägimatkamisest.

Veebruari lõpus läbisin rahvusvahelise avaliku sektori siseaudiitori sertifitseerimise eksami (CGAP). Et aga audiitortegevuse seaduse järgi selle põhjal riikliku kutset ei anta, käisin teisipäeval rahandusministeeriumis siseaudiitori riiklikul riigihaldusõiguse (RHÕ) kutseeksamil. Vastupidiselt rahvusvahelisele eksamile, riiklikul eksamil tulemusi kohe teada ei saa. Loodetavasti sain ikka läbi.

Kolmapäeval viisin läbi viimase koolituse ettevõttele, mis tegeleb lendude koordineerimisega Tallinna lennujaamas. Sinna jõudes märkasin fuajees laual kahte küünalt koos piltidega - neil olid Peruus hukkunud mägironijad. Tuleb välja, et tegemist oli väga kogenud lennujuhtidega ehk lisaks väga headele mägironijatele kaotasime ja väga vastutusrikast ülesannet täitvad lennujuhid. Kaastunne nende peredele ja sõpradele.

Pilt: https://alittlebithigher.files.wordpress.com/2012/09/dsc5263_800-2.jpg

Neljapäeval saime Baileyga lõpuks arsti juures käidud ja abi päris tõsisele kõrvapõletikule. Arst arvas, et bakteriaalne põletik on tekkinud ujumise tagajärjel kõrva jäänud veest. Nüüd tuleb viis päeva kõrva panna põletikuvastast salvi ja hoiduda ujumisest.

Mu uus töökoht ja asukoht Tallinnas pakub mulle nii palju võimalusi, et vahetevahel tundub endalegi uskumatu. Mai lõpus viisin koos Andro Kulliga siseaudiitoritele läbi koolituse Eesti Siseaudiitorite Ühingu palvel. Teemaks IT audit siseaudiitorile. Reedeks oli mind kutsutud Eesti Infosüsteemide Audiitorite (EISAÜ) suurseminarile rääkima sellest kuidas IT riskid siseaudiitorile paistavad.

Peale seminari tõttasin kodust läbi, haarasin koera kaasa, et otse töökoha suvepäevadelt Kose lähedalt Kuke talust Tartusse minna. Personalijuht palus enne suvepäevade ja sellele eelneva seminari toimumist, kas saaksin rääkida seal oma hobidest, kuid olin ennast juba EISAÜle ära lubanud. Küll siis mõni teine kord saab. Ilm oli suurepärane ja seltskond ei jäänud sellele ka teps mitte alla.

Laupäeval sai minu isakene 60 aastaseks, tervitasime tema sünnipäeva vaarikakoogiga ja peale lõunal istusime tädi juures aias. Samal õhtul pidas ka kursavend Rain koos oma naise Aigiga sünnipäeva. Oma armas seltskond jälle koos, mõned veel armsamad kui teised.

Hoolimata meeleolukast sünnipäevapeost, tuli hommikul kella 9ks vormis olla. Võtsin juba suuna Tallinna poole, sest olin kutsutud naismoototratturite klubi WIMA naistepäevale rääkima grupisõidust. Peale loengut Salzburgi hotellis suundusime gruppide kaupa Laitse graniitvillasse, kus meid võttis vastu Tauno Kangro isiklikult. Väga mõnus õritus ja soe vastvõtt võõrustajate poolt - lubati kõik toad üle vaadata. Kui juba mootorite põrinal väikse seltskonnaga lahkusime, hõikas Tauno veel meile järele: "Küll te olete ikka ägedad, mul suu nugrast ila voolab!" :)

Selline nädal oligi, ikka suure leegiga :)