Vardahoidja V

Ühel laupäevasel hommikul juhtusin käima "second hand" kaupluses. Oli aeg kui ehete kauplustes sai ehteid vaadatud pilguga nagu käiks käsitöökaupluses ehete valmistamise riiuli ees - oo, siit saab häid pärleid, seda oleks vaja tuunida, selle teeks ümber, jeerum plastmassist, kes neid küll ostab ... ja nii edasi. Nüüd nii kui kaltsukasse satun, vaatan kilavate silmadega ringi nagu kangakaupluses, et kuhu käärid sisse lüüa saaks. Nii kui nägin seda jumalikku pistaatsiarohelist pluusi, tuli pähe idee teha trukkidega vardahoidja:

Ega siis midagi, lõin käärid hõlmadesse sisse ja harutasin varruka hõlma küljest lahti, et võimalikult maksimaalselt kangast kätte saada.

Järgmisena lõikasin seljatüki küljeõmbluste küljest lahti, sest neid küljeõmbluse kaari ma nagunii ei saaks kasutada. Küll aga harutasin varrukad täiesti küljest. Järele jäidki veel varrukad ja krae.

Ühel varrukal oli peen tikand meenutamaks selle pluusi hiigelaegu. Sildil oli kirjas tootmiskuupäev 2000. aastast.

Et eelmisel päeval veeres päev juba hilja õhtusse ja mu mõte ei välgatanud enam nii hästi, et välja mõelda, mis tükid kuidas lõigata ja ühendada, siis jätsin selle sinnapaika. Järgmisel päeval värske peaga lõin kohe käärid varrukale, kus oli tikand, et see ühendada kahe hõlma küljeõmbluste poolse servaga. Sellest sai vardahoidja välimine pool.

Seljatükist sai koos liimiriidega vardahoidja sisu, mille külge kinnitasin varrukatest salataskud. Salatasku näeb välja nagu seal ei olekski igale vardapaarile oma pesa, aga tegelikult on.

Kinnitasin sisemise poole tikandõmblusega välimise poole külge, kus siis kahele poole jäi trukirida ja väljapoole tikand.

Selline see minu pikkade varraste kodu saigi. Materjali kulus: 1 pluus hinnaga 5 krooni. Ajakulu: üks korralik tööpäev.

Väsimus

Kasutades Toomas Luhatsi väljendust trennile hinnangu andmisel, oli tänane spinningu trenn raske. Hoolimata sellest, et trennis, kus kasvatatud nii jõudu, vastupidavust kui parandatud ka venivust, on käidud juba 2 kuud, millest viimane kuu sagedusega neli trenni nädalas. Kuigi kasutasin sama tüüpi ratast nagu viimasel ajal olen kasutanud, tundus ikka, et see konkreetne isend ei taha kuidagi mu trennitegemist kergemaks muuta.

Kui tavaliselt on koormusnupul kaks peale keeratud ringi käkitegu, siis täna võttis see lausa jalad kinni. Kahtlustasin tükk aega, et ju see ratas ikka natuke liiga palju koormust võrreldes teiste ratastega peale keerab. Lisaks sai õhk nii otsa kopsust, et haigutasin 45 minutilise intensiivse intervalltrenni jooksul umbes viis korda. Treener vist vaatas, et küll mõnel on igav. Endal tegelikult hing niidiga küljes. Keegi jõi märkamatult vee ka ära.

Ju peitubki vastus selles, et ei ole ammu olnud aega hinge tõmmata. Terve nädalavahetus kulus remondi tegemisele, trennigraafik intensiivne ja viimasest puhkusest on palju aega möödas. Puhkus tuleb... Tuleb veel kaks nädalat vastu pidada ja siis ta tuleb. See tähendab puhkust ka trennist, sest puhkuse ajal ootab ees reis päikselisse Türgi Vahemere äärsesse kuurortisse Alanyasse.

Kingitus kõige nõrgemale

Täna õhtul helises ukse kell. Mina teatasin kindla sõnaga, et mina küll kedagi ei oota. Kui mikrofonist tuli küsimusele "Kes on?" toriseva häälega vastus "Postiljon", lõi minu peas pirnikene põlema. Pakki ma ju küll ootan, aga et see nii kenasti koju tuuakse... Oii see on ju mulle, ma saan endale sünnipäevaks tellitud kingituse kätte. Juhuu. Enne kui postiljon ukse taha jõudis, olin ma juba paljajalu ukse vahel, kuulasin kuidas ta  ähkides korruseid võttis. Isikut tõendav dokument esitatud, allkiri postiljoni käevarre najal antud, sain paki kätte. Pakist vaatas vastu:

Just selline kell, mida ma tahtnud olen. Juba enam kui aasta tagasi vaatasin selle pilguga kellakauplustes ringi, et millise kella ma endale siis selleks sünnipäevaks kingin. Hiljaaegu Pilgrimi ehteid vaadates sattusin, aga nende kellade peale ja sealt ta mulle vastu vaataski. Kell kas meeldib või ei meeldi. See mulle väga meeldib. Nii minu kell. Tellisin Treasure Box Ltd kaudu.

Vardahoidjad III ja IV

Kui ma sõbranna Kairile tema esimese vardahoidja üle andsin, siis ta vaikselt peaagu sosinal õnnetult nentis, et pikkadel varrastel on nüüd oma kodu, aga lühikesed on kodutud. Teadsin, et Kairi kipub kergesti elututele asjadele hinge sisse puhuma ja seega on hing kodutute varraste pärast tal haige. Et ma esimese eest kõvasti komplimente sain nagu "et see ei olegi ostetud või", siis oli viitsimist ka järgmist pusida õmmelda. Lühikeste varraste kodu sai selline:

Sel päeval kui ma selle Kairile andsin, siis ta koju jõudes pani kõigepealt kodutud vardad oma pesadesse ja siis võttis alles mantli seljast. Vot see on alles tasu tehtud töö eest! Nii väga oli vaja. Üks vardahoidja on tal veel puudu -seega jääge lainele!

Et mul nädalavahetused enam ilma mõne uue vardahoidjata ei möödu, ja lisaks Kairi vardahoidjale veel avastas teine kudumisega nakatunud sõbranna Kaire (mitte Kairiga segi ajada), et ka tema on just ühe vardahoidja võrra vaene, ajasin oma abimees õmblusmasinale hääled sisse ja vuristasin kokku sellise vardahoidja:

Näitasin tehtud kätetööd emale ja et ka tema on kudumisest lapitekkide õmblemise vahel haaratud, pakkusin seda talle. Ema ütles arglikult, et ei tea, aga näost lugesin, et tal on seda vaja. Ütlesin, et võta endale kui tal vaja on. Sellepeale siis küsis ausalt: "kas sa raatsid mulle anda?" "Muidugi, võta endale!" "Aitäh :)"

Pealegi, siis saan ju neid veel teha. Iga järgmise vardahoidjaga on järjest rohkem rahul. Kõiki on ainueksemplar - kordusi ei tule.

Tree of Light

Meie peres on suured sünnipäevad koondunud ühte aastasse, välja arvatud venna oma. See-eest olid meil vennaga põhikooli ja keskkooli lõpetamine ühel aastal. Tegin emale juubeli puhuks salli Tree of Light. Kuduma hakkasin seda peale Gerli Luna Mothi ja venitusest võtsin maha reede hommikul. Suurus 190x86 cm. Soft Dream lõnga kulus 80 grammi. Kingi andsin juba üle, kuigi õige päevani on veel natuke alla kahe kuu aega.

Ema tegi mulle kingituseks lapiteki. Ema tehtud tekk oli juba ammu valmis ja mullegi ära antud, sest tal ei olevat seda endal, teiste lapitekkide arvu arvestades, enam kuskil kuni sünnipäevani hoida. Suurus 190x 210 cm. Kaal 2,5 kg.

Ema vaeseke teadis, et mu lemmiktekis oleks kindlasti helerohelist ja tumepruuni ning pealegi juhtusin ma lapitöö mustrite raamatust enam meeldinud mustrit ka silmama. Sellega oli tema loovus natuke pärsitud. Seda tekki vaatab ta ikka võõra pilguga, et kas tõesi tema tegi sellise pastelse teki. Samas ta muidugi väidab, et see meeldib talle sellest hoolimata. Sama ütleb ta ka salli kohta, mis ma talle kingituseks tegin, kuigi ma tal ei mustrit ega värvi valida ei lasknud. Eks emad olegi sellised, kes püüavad oma lapsi ikka ennast hästi tundma panna. Kui ülemine ja alumine pilt kokku liita, saab alles teki kogusuurusest aimu. Hea soe tekk on. Kui küte soojemate ilmade puhul maha keerati, oli mul lisaks tavalisele tekile ka lapitekk kahekordselt peal. Mitte et nii külm oleks, aga ühekordsena ta vedeleks lihtsalt põrandal (nagu näha ülemisel pildil).

Luna Moth Gerlile

Siin ilmas ei leidu just väga palju neid kalleid inimesi, kelle pärast leiaksin endas nii palju tahtmist, et neile suurt pitssalli kududa. Neid mahub ühe käe sõrmedel üles lugema. Gerli on nende seas. Alustasin salli kudumist jaanuaris ja valmis sain ta veeburaris. Sel nädalavahetusel sai sünnipäevalaps kingi kätte ja Gerli oli salli ja muude kinkide üle hea meel.

Mustriks kasutasin Luna Mothi ja mohäärlõnga Soft Dream kulus 60 grammi. Mõõdud 156x76 cm.

Sõprus ei küsi, kui palju Sa kaalud,

oled Veevalaja, Kalad või Kaalud.

Sõprus ei küsi, kus olid nii kaua -

kui tuleb sõber, katad vaikides laua.

Sõprus ei küsi, olid kaugel või ligi:

sõber teab niigi - kui pidi, siis pidi.

Sõprus ei küsi:"Kas oled mu sõber?"

Ta tuleb targu, kui Su ihu on nõder.

Ta ei küsi kui pruut:"Kas olen Sul ainus?"

Ta toob pudeli veini ja toetab Su vaimu.

Sõprus iial ei küsi, kes noorem, kes vanem:

ta on nagu vein - kui vanem, siis parem.

Ennustajad loomad

Eile oli seriaali Dr House osa, kus egotsentriline doktor hakkas kõiki fakte kaaludes uskuma, et kass oskab ennustada ette inimest, kes on määratud üsna pea siit ilmast lahkuma. Lõpuks siiski selgus, et kõiki lahkunuid ühendas see, et kas nad lamasid soojendusega madratsil või oli neil enne surma palavik ning kass puges lihtsalt nende juurde sooja. Selliseid lugusid, aga ikkagi leidub, kus kassid ja koerad tunnevad tänu oma tundlikule ninale ära kas maksa- või neerupuudulikkuse haiguse või peagi hakkava epilepsiahoo.

Sain sõbra kassist Jossist sellise pildi:

Selline pilk paneb paratamatult mõtlema, et mis küll selles väikses peas toimub, millele ta küll mõtleb, kas ta näeb ja teab minu kohta midagi, mida mina ei tea...

Punutud korvi uus kuub

Ei tea kes see peseb vannitoas hambaid ja värvib juukseid nii suure lennukusega, et seal potskude hoidmiseks kasutusel oleva punutud korvi vooder oli mustaks saanud. Et see vooder ei olnud ka kvaliteedi poolest just parim rätsepatöö (Jyski kvaliteet), siis tekkis kanges õmblemistuhinas mõte sellele uus ja parem kuub teha. Emal oli ühe lapitöö katsetuse tulemusel /tagajärjel järele jäänud ruutudest lapikene, mille ema kiirelt mulle realiseerimiseks andis. Tulemus on selline:

Jalutuskäik kodulinnas

Kui võimalused on mind viinud kohtadesse, kus varem kunagi ei ole käinud ja iial ei tea kuhu mingi tee viib või kuhu välja jõuad, siis see tunne on põnev. Mõnikord püüan selle pilguga vaadata ka neid kohti, mis pimesigi selged, nagu näiteks oma kodulinna Tartut. Püüan vaadata teda nii kui inimene, kes on tulnud kaugelt ja kohtub Tartuga esimest korda. Palju ilusat on seal vaadata.

Toomkiriku varemed ühes ajaloomuuseumiga on nagu Tartu suurusele vastav Rooma foorum ja püha Peetruse katedraal üheskoos.

Päike käib juba kõrgemalt ja annab sooja valgust hoolimata sellest, et väljas on ikka veel külm, katuseid ja tänavaid katab lumi ning räästaid kaunistavad lumepurikad.

Nagu vaataks mõnd Itaalia stiilis rõduga villat. Tegelikult on tegemist Rüütli keskusega, mille akendelt peegeldab vastu õhtupäikese valguses Londoni hotelli nurk.

Praeguse kohviku Crepp ukse kohal ripub juba see kringel sellest ajast, kui mu koolitee sellest kohast mööda kulges ja seal kondiitriäri oli. Vasakult aknalt peegeldab vastu kesklinna polikliinikumaja ja paremalt paistab Eesti Spordimuuseumi ja Postimuuseumi maja nurk.

Kunagi oli selles maja esimesel korrusel pisike lõngapood, millest nüüd on saanud lausa Liann lõngade kauplustekett.

Palju on ka selliseid kohti, kus kontrast korrastatud majade ja nende majade vahel, mis ammu pole maalripintslit näinud, päris suur.

Vaade kella 17 ajal Riigikohtu eest endise nahakliiniku poole, kus nüüd vist on eluruumid.

Orhideed

Avastasin täna isetegija fotokonkursile lilleteemasse pilte otsides, et olen ema orhideedest päris armsaid pilte teinud. Konkursile saatsin selle pisikeste helelillade õitega metsiku kuukinga pildi:

Lisaks leidsin veel pildi valgest kuukingast:

Veel üks pilt orhideest, mille liiginimetust ma ei tea, aga orhidee ta igatahes on: