Kui võimalused on mind viinud kohtadesse, kus varem kunagi ei ole käinud ja iial ei tea kuhu mingi tee viib või kuhu välja jõuad, siis see tunne on põnev. Mõnikord püüan selle pilguga vaadata ka neid kohti, mis pimesigi selged, nagu näiteks oma kodulinna Tartut. Püüan vaadata teda nii kui inimene, kes on tulnud kaugelt ja kohtub Tartuga esimest korda. Palju ilusat on seal vaadata.
Toomkiriku varemed ühes ajaloomuuseumiga on nagu Tartu suurusele vastav Rooma foorum ja püha Peetruse katedraal üheskoos.
Päike käib juba kõrgemalt ja annab sooja valgust hoolimata sellest, et väljas on ikka veel külm, katuseid ja tänavaid katab lumi ning räästaid kaunistavad lumepurikad.
Nagu vaataks mõnd Itaalia stiilis rõduga villat. Tegelikult on tegemist Rüütli keskusega, mille akendelt peegeldab vastu õhtupäikese valguses Londoni hotelli nurk.
Praeguse kohviku Crepp ukse kohal ripub juba see kringel sellest ajast, kui mu koolitee sellest kohast mööda kulges ja seal kondiitriäri oli. Vasakult aknalt peegeldab vastu kesklinna polikliinikumaja ja paremalt paistab Eesti Spordimuuseumi ja Postimuuseumi maja nurk.
Kunagi oli selles maja esimesel korrusel pisike lõngapood, millest nüüd on saanud lausa Liann lõngade kauplustekett.
Palju on ka selliseid kohti, kus kontrast korrastatud majade ja nende majade vahel, mis ammu pole maalripintslit näinud, päris suur.
Vaade kella 17 ajal Riigikohtu eest endise nahakliiniku poole, kus nüüd vist on eluruumid.
No comments:
Post a Comment