Eile tekkis lõpuks tunne, et nüüd olen reisil saadud muljetest üle saanud ja argipäeva rutiini suutnud lülituda. Alati on väga kerge ära minna ja väga raske tagasi tulla - hing on uutele elamustele nii avatud, et argipäev lihtsalt lajatab peale reisi ühe suure malakaga vastu pead.
Et mis tundeid siis "tuhavangiks" olemine tekitas. Ütlen ausalt - mina ennast vangina ei tundnud. Rahaga tulin välja ja oleks veelgi võinud sinna jääda, kui ainult töö oleks võimaldanud. Tulin neljapäevase 22. aprilli lennuga ja jõudsin reedeks tööle. Järgmine grupp tuli tagasi pühapäeval - tagantjärgi mõeldes oleks võinud ju ka seniks sinna jääda. Ilm oli ju super, vesi Vahemeres parajalt soe ujumiseks, inimesed toredad ja rõõmsad... Mis sa hing ikka veel tahta oskad? Kõik muidugi seda nii kergelt ei võtnud, eriti need kes oma viimaste säästudega olid väga täpselt arvestanud ning lisaraha (10 eurot ööpäev "kõik hinnas", samapalju maksis TopTours iga inimeses eest ka ise hotellile) valukohad välja tõi. Reisikorraldaja TopTours esindaja suutis väga hästi ennast valitseda arvestades inimeste käitumist. Siiski rahuneti maha, sest reisikorraldaja andis neile võimaluse maksta arvega tagantjärgi.
Mõnusat reisi jäävad meenutama pildid lõhnavatest õites apelsinipuudest, millel samal ajal ka viljad küljes on...
türkiissinine meri...
Alanya kindlus ja poolsaare päikselised nõlvad...
palmid, meri ja liivarand...
öine linnamelu ja tuledes linn...
tohutus valikus kaupa... (läksin 11 kg kohvriga, tulin 20 kg)
käsitöö on ka sealmail hinnas...
Suvepuhkuse veedan ka seal, sest meie külm suvi ei ole võrreldav selle ilmaga seal.
No comments:
Post a Comment