Inimestel, kes maapinnast saja viiekümne jala kõrgusel tühja õhku astuvad, ei ole tavaliselt hiljem enam võimalust oma sõna öelda.
Aggy oli koju saadetud, kui buldog oli tema jala küljest lahti kangutatud; Niiske laskis talle saata suure korvi puuvilju. Puuviljakorv on alati teretulnud. Noh, vähemalt jätab see mulje. Mulje jättis ka buldog, kuid tema jättis ühtlasi muljutise.
Mingil ajal pidi Niiske hobusel lihtsalt seljast hüppama, muud võimalust polnud, Ta oli mõttes mänginud läbi pool tosinat erinevat plaani, kui samal ajal linnamüür lähemale jõudis, kuid peaaegu kõik need olid seotud heinakuhjadega. Ainsas plaanis, mis heinakuhjadega seotud ei olnud, murdis ta oma kaela.
"Vaadake, ega mul hamba vahel spinatitükke ei ole?" "Kas Te Sõite Täna Spinatit!" päris härra Pump. "Ma ei ole söönud spinatit sellest ajast peale, kui ma sülitama õppisin," vastas Niiske. "Aga sellisel puhul muretsetakse ju alati niisuguste asjade pärast. Ma mõtlesin, et äkki see on sinna lihtsalt kuidagi ise tekkinud. Teate küll... nagu sammal."
Nüüd ei olnud ta enam lihtsalt ärritunud, ta oli jõudnud juba ülima sisemise raevu rahulikesse selgetesse vetesse.
Ta ei pööranud sellele tähelepanu, vaid jooksis keerdtrepist nii kiiresti üles, et kui ta torni tippu jõudis, tegi ta kohapeal veel ühe tiiru.
"Kullatis võib kerida..." alustas Vanaisa, kuid siis meenus talle kompanii reeglistik ja ta lõpetas: "lõnga."
Ja sagimist täis saalis hakkasid lae alt langema valged suled. Need võisid olla pärit ingli tiibadelt, kuid on palju tõenäolisem, et need pärinesid tuvi küljest, keda kull laetala peal rappis. Aga need olid ikkagi suled. Kõige tähtsam on stiil.
"
No comments:
Post a Comment