Mountain gorillas

There are approximately 790 Mountain Gorillas (Gorilla beringei beringei) worldwide (spring 2010). For that they are concidered as critically endangered species. In wild they only live in Africa in two populations, both in national parks: one in the Virunga volcanic mountains (Uganda, Rwanda and Congo) and other in Bwindi Impenetrable National Park (Rwanda).

In 2007 in less than two months seven Mountain Gorillas were murdered in Virunga National Park in Congo. They were killed in executional-style and no body parts as hands and heads were removed as poachers usually do. So there were many whom to suspect starting from park rangers, soldiers engaged in a three-way guerilla war between rival militias and the Congolese army, poachers and ending up with hordes of illegal charcoal producers.

In the picture above: grieving villagers carried Senkwekwe, a 500-pound silverback, from Virunga park on July 24. As Congo is corrupted, You never know who is friend and who is enemy and these intelligent creatures of the Earth aren´t protected even in national parks.

More and more endangered species are fading out as people concerne themselves more justified to use the land and the resources of the nature, than many creatures nature has given to Earth to share it with us. From this point it´s ashame to be one of the people. What we as individuals can to against this?

Tenerife vol 2

Tenerifel võtsime ette kaks suuremat matka. Ühe neist võtsime jalge alla kohe järgmisel päeval peale saabumist.

Matkarada saab alguse külast nimega Vilaflor ning kulgeb mööda mägiteid, mille maastik on väga vaheldusrikas. Rada on kokku 13 km pikk ning selle läbimiseks öeldakse kuluvat 6-8 tundi. Raja algus ja lõpp on samal rajal, vahepeal on tegemist ringiga. Et tegemist on keskmise ja raskema tasemega rajaga, peetakse oluliseks omada piisavalt heal tasemel treenitust. Samuti on nõutav piisavalt tasemel matkavarustuse olemas olu nagu matkasaapad, seljakott, jook ja söök. Et maastik on vahelduv ja ilmaolud võivad mägedes olla heitlikud, peaks arvestama ka üsna suurte temperatuurikõikumistega. Ka soovitatakse matkaraja läbimist alustada hommikupoolikul et jõuda rada valgel ajal läbida.

Meie alustasime matka kohaliku aja järgi 11:15. Matkariided seljas ning tsikliriided veel sabakohvrisse pakkimata:

Poole tunni pärast jõudsime ühe maja (hisp. k. casa) juurde, kus kasvasid mandlipõõsad. Seal tegime väikse pausi ning sõime mandleid. Väga kasulik asukoht neil põõsastel, sest mandlid annavad palju magneesiumi, mis on lihaste tööks oluline mineraalaine.

Matkarada on kogu ulatuses tähistatud ning seda läbides saad nautida väga erilist vulkaanilist loodust. Maastik vaheldub iga hetkega. Tund peale matka alustamist on kahel pool teed kanaari männid, mille ohe on üle 20 cm pikk ning mahakukkunud okkad muutuvad punakaks:

Vähem kui kolme tunni möödudes jõudsime vana vulkaani (Las Cañadas) kaldeera küljele. Kaldeeraks kutsutakse vana ja kokkuvarisenud vulkaani serva, mis ümbritseb praegust vulkaani Teidet.

Kaldeera serval on näha ka matkarada, mis oleks meid veel 5.4 km edasi juhatanud ning me oleks jõudnud mäe nimega Guajara tippu, kust oleks siis avanenud juba vaade Teidele.

Sinna me aga edasi ei läinud, vaid keerasime tagasiteele, mis viis meid mööda Paisaje Lunarist, millest mul häid pilte teha ei õnnestunud, sest pilvisus oli seal tihe.

Vahepeal eksisime natuke ka rajalt, sest Paisaje Lunari juurest ei saanud me hoolimata samal rajal matkanud hispaanlaste selgitustele päris õiget teeotsa kätte. Õnneks oli meil kaasas GPS, mis aitas meil suunda sättida. Tagasiteel piltide tegemiseks mul enam jaksu ei jätkunud ja ka pilvisus läks järjest tihedamaks. Kuigi parema jala põlveliiges tahtis tagasitulles üles öelda, tulime tagasi ka omal jalal ning tagasi Vilaflori jõudsime poole kuue ajal õhtul. Tunni aja pärast oleks juba hakanud hämarduma.

Pulsikell ütles, et aega kulus 6:08. Keskmine pulss 144, kulutatud energiat 3300 kcal.

Tenerife vol 1

Täna on reede, väljas on rõske, külm, pime ja tuuline. Imelik mõelda, veel pühapäeval ujusin ma Atlandi ookeani saarel, mida on olnud õnnegi enne külastada ning võtsin päikest.

Reisi eesmärgiks oli sõita tsiklitega Tenerife kurvilistel teedel nii palju kui võimalik ning nautida ka müstilist Tenerife loodust mõnel matkarajal. Muu hulgas õnnestus ka Londoni vaatamisväärsustega tutvuda, kuid sellest ja matkadest mõnes järgmises postituses.

Esimesel kolmel päeval sõitsin „seljakotina“ ning siis oli aega rohkem ringi vahtida ja mõtteid mõlgutada. Rattaks oli siis V-Strom:

Tee ääres ämmakeeli (kaktus), nagu janune koer keel veekausi poole nilpsamas, vaadates tekkis mul üks mõte, millega vaevasin oma pead veel paaril korral. Et kui ma mingil põhjusel peaksin kukkuma ja nendesse ämmakeeltesse kukkuma, et kas nende astelde vastu oleks mu nahkkombe piisav kaitse. Tõenäoliselt mitte, aga parem kui kõik muud riideesemed. Ämmakeeled on need "kõrvad" mis pildi all servas paistavad:

Tee, millel sõitsime, lookles päikselistel mäenõlvadel ning näiteks tee Vilaflorist San-Migueli näeb kaardi peal välja selline:

Iga paari kolme kilomeetri tagant aga võis tee ääres näha hoiatusmärki, mis andis teada, et ees on kas 2 või 3 km kurviline teelõik. Need märgid tundusid kuidagi kummalised, sest kui mu keskmine kiirus antud lõigul ei saanud kuidagi üle 50 km/h tõusta ja ma tean ja näen isegi, et mu teekond koosnebki ainult kurvidest. Pilt Anaga mägedes asuvast teest, mis oli suhteliselt kiire lõik, sest iga kurvi tagant oli järgmise trajektoor näha:

Ühel kurvilisel teel oli ka suuremat kiirust kui 90 km/h keelav märk. Ka see märk tundus kummaline, kui ma ise vaevalt 3. käiguga mööda mäenõlva üles vuristada saan.

Eks reeglid olegi nendele, kes oma peaga mõelda ei suuda. Kujutage ette kui mõne pretensioonika turistiga peaks midagi juhtuma ja siis tema või ta lähedased kaebaks Tenerife teedevalitsuse kohtusse, sest neid polnud märkide abil kurvidest ette hoiatatud.

Tavaline turist rannas palmi all jäätist nautimas:

Materjali ja mõtteid blogimiseks veel sellest reisist jätkub kauaks. Järgmiste postitusteni :)

Vastuoluline Türgi

Iga kord kui ma juhtun olema keskkonnas, mis erineb minu tavapärasest, siis püüan ma seda keskkonda mõista. Türgi on minu jaoks aga väga vastakaid tundeid tekitav ja ma ei mõista neid inimesi siin. Temas puudub harmoonia. Vähemalt minu jaoks.

Ma ei kujutaks Tallinnas ette olukorda, kus Mustamäele plaanitaks ehitada 30 korruseline ehitis, et sinna ära mahutada kõik 2000 ministeeriumi töötajat. Alles peale vundamendi valamist saab kõrval asuv lennuvägi plaanidest teada, mille tulemusel on nad selle ehitise vastu. Põhjuseks tuuakse asjaolu, et 30 korruseline maja on küllaltki kõrge ehitis lendu harjutavatele lennuväelastele, nad ei oska veel nii hästi lennata, mille tulemusel nad võivad sellesse majja kogemata sisse lennata. Selle asemel võeti maja plaanist 15 korrust maha ning majja mahub ainult 1000 töötajat. Püüdsin kärbitud maja pildile saada:

Et raha ei saa kulutamata jätta, siis tundub, et ülejäänud raha püüti ministeeriumit ümbritsevasse haljastusse ära kulutada. Ei kujutaks meie ministeeriumi ümber küll purskkaeve, sillakesi, ilupõõsaid ja kiviktaimlaid ette:

Kujutage ette, et teie võõrustajad viivad teid ühte parimasse traditsioonilisse Türgi restorani. Või noh vähemalt kirjeldavad seda kui üht parimat, sest see pakub just Kagu-Türgile omaseid sööke, millele viitab ka restorani nimi Gaziantep. Ise kinnitavad mitmel korral, et see on selle piirkonna restoran kus nemad pärit on.

 Ekstra meie jaoks oli kohale kutsutud muusik, kes mängis ka ainult sellele regioonile omaseid viise. Teine võõrustaja räägib, et tema on sellest piirkonnast pärit, millest see konkreetne laul räägib. Kui aga küsid kust nad pärit on, siis vaatavad otsa ja vastavad Ankarast.

Mis aga oli selle õhtusöögi vastuoluline osa oli see, et meie igat liigutust jälgiti, et me jumala eest ei sööks kahvli ja noaga kui selles kohas tuleb käega süüa. Traditsioonilise söögi kõrvale, traditsioonide järgi süües oli traditsioonilises restoranis joogivalik: Fanta, Coca-Cola ja Sprite.

Samas on ka kohti, kus tundub kõik omavahel harmoonias olevat:

SEB 14. Rattamaraton

Kauaoodatud Tartu Rattamaraton on nüüd õnneks seljataga. Ma ei ootanud teda mitte sellepärast, et oleks tahtnud oma vormi teistega võrrelda, vaid et saaks ta juba mööda. Ma ei ole küll profisportlane, et mul sellest midagi väga loeks, aga ikka pead ennast selleks vaimselt ja ka toitumise poole pealt ette valmistama. Füüsilise poole pealt ettevalmistus puudus, sest peale Tartu Rattarallit mai lõpus olin sõitnud ainult 80 km kolme trenni jooksul. Seda ei saaks ju nagu treenituse ettevalmistuseks kuidagi pidada.

Eilne ilm oli suurepärane - päike paistis ja rada oli kõvasti kuivem kui eelmisel aastal, kuid siiski oli ka seal mülkaid mida madala käiguga läbi vuristada.

Esimese lõigu Otepäält Kannistikule (9,9 km) läbisin 32 minutiga ning olin sel hetkel 644. kohal. Teisel lõigul Palule (18,7 km) lasin endast 22 minuti jooksul veel 33 inimest mööda. 29,6 km peal Hellenurmes oli aeg 1:27 ja olin selle lõigu jooksul endast 20 inimest  mööda lasknud. Seega arvestasin, et kui ma esimesel lõigul olin eelmise aastaga võrreldes juurde võitnud 11 minutit ja Hellenurmes oli eelmise aastal aeg 1:43, siis liikusin selises graafikus, mis lubas mul endal eesmärgiks seada alla 2 tunni sõitu.

500 m enne lõppu näitas mu ratta kell 1:58, viimane käik sisse ja finišijoonel veel viimasel kiired tõmbed ning oligi tehtud. Viimasel lõigul pääses minust mööda veel 51 inimest. Kella finišikoridori lõpus ei märkanud siis vaadata ning hiljem diplomit kätte saades avastasin, et olin eesmärgi täitnud – aeg 1:59:25, 35 sekundit oli veel varugi J

Kuigi aeg oli sel aastal 22 minutit parem kui eelmisel aastal, siis koha suhtes olin 266 võrra tagapool. Seega täitsin endale algselt seatud eesmärgi, mitte enda eelmise aasta ajale alla jääda, siis koha mõttes mul läks halvemini. Põhjus oli selles, et eelmisel aastal oli rada vihma ja muda pärast kordades raskem ning kiirus aeglasem, mistõttu ka esimese aeg oli sel aastal 16 minutit kiirem. Et see 16 minutit ei olegi minu ajaga võrreldes nii väga suur vahe, siis tuleb tunnistada, et ju on lihtsalt nii palju tugevaid sõitjaid peale tulnud. Sportinfo näitab, et oma vanuseklassis olin 2... ei teagi nüüd mis vahemikus need vanused siis on...

Vaimselt oli kerge sõita, ei teagi miks. Füüsiliselt oli kuni Kannistikuni raske, aga sealt edasi kiirus tõusis, sest rada läheb sealt alates natuke rohkem allamäge. Maksimumkiirus oli 46 km/h. Mingi hetk oli rada tühjem ja sai rohkem oma rada valida.

Rajal oli üks tüdruk, kellel seljas roosa särk, mille kirjad „Memme sahver“.  Ühel lõigul suurel kiirusel rivistus ta minu sõiduritta niimoodi ette, et pidin pidurdama. See andis mulle motivatsiooni temast mööda minna. Siiski sõitis oma käike mittevahetava tehnikaga eest ära, seega ei jäänud muud üle kui ta minna lasta. Finišiprotokolli järgi oli ta lõpujoont ületades minust 17 sekundit ees.

Sel aastal oli keskmine kiirus 20 km/h. Kui eelmisel aastal õnnestus mul igal lõigul teha „negative split“, siis sel aastal õnnestus see ainult Kannistiku ja Palu vahel, kus kiirus tõusis esimesel lõigu 18,6 pealt teisel lõigul 24 peale. Ise jäin väga rahule :)

Distants 40 km

Keskmine kiirus 20,2

Maksimumkiirus 46 km/h

Keskmine pulss 188, maksimum 203

Kulutatud 1916 kcal

Inspiratsiooni ja motivatsiooni

Kui tavapärane trenn ei anna enam piisavalt palju emotsioone ning suve lõpp on lähenemas, siis ei ole muud kui tuleb pea tööle panna ja jalad kõhu alt välja võtta.

Üks võimalus on võtta jalgratas, pumbata rehvid täis, kett ära õlitada ja uurida rongi sõidugraafikuid. Reedel peale tööd on ju ideaalne võimalus töökaaslastega koos istuda Tartust rongi peale, sõita Tabiverre ja sealt läbi Elistvere, Lähte ja Vasula ratastega koju tagasi. Aega võttis see linnapiirini 1,5 h, sealt veel koju pool tunnikest. 42 km, 1200 kcal ja emotsioon laes!

Täna aga sai jällegi kõvasti trenni ülakeha - õlad, seljalihased, biitseps, triitseps ja randmeliigesed. Kell 11 oli 9 inimese jaoks 4l kanuul kanuumatka start Niitsikus. Meie kolmene paatkond sai veest välja 14:40. Finiš oli  Suure-Veerksu silla juures. Haanjamatkade Ivar arvas, et kuskil 15 km sõudsime. Meie teekond oli nii käänuline, et vahepeal tekkis küll tunne, et kolmas ring on käsil. Bailey (keskmine reisija) vahepeal ka andis vaikse virisemisega märku, et ta on seda kurvi juba näinud :) Ilm oli super!

Ei suutnud ka sel aastal Tartu Rattamaratonist eemale hoida - kirjas! Gerli, oli see piisav motivatsioon?

Laelamp

Käisin mööda poode ja kolasin internetis. Mitte kuskilt ei leidnud magamistuppa sobivat lampi. Tahtsin valget ja õhulist. Ükskord aga leidsin internetist lambi, mis mulle meeldib. Seda lampi aga osta ei saa :)

Käisin siis aga natuke poes ja muretsesin sellise väikse tööriista ja materjali:

Väiksed torbikud on kohvimasinate filtrid. Need voltisin 50 kaupa enne liimimist kokku.

Samal õhtul nägi 150 filtriga täiendatud riisipaberist latern välja juba selline:

Kaks päeva ja 300 filtrit hiljem juba selline:

Veel kaks päeva hiljem ja liimida jäänud 100 filtrit:

Samal õhtul seisin põnevusega viimase 50 filtriga lootuses, et see täidab ära sellise augu:

Täitis :)

Voltimist ja liimimist alustasin 14. augustil ja lõpetasin 18. augustil vastu 19ndat kesköösel. Kokku kulus 10 pulka liimi ja 500 kohvifiltrit. Noh ja natuke aega ka, ligi 9 tundi :)

Muusika

Mõnikord mõne laulu sõnu kuulates meenub mõni teine analoogse sisuga laul. Nagu ka selles postituses. Eile kuulasin Phil Collinsi kugu Another day in Paradise ja meenus kohe ka analoogse sisuga lugu - Michael Jacksoni Man in the Mirror.

Üks teinegi Michael Jacksoni lugu on mu arvates sisu poolest sarnane ühe Smilersi looga, kuigi mõlema puhul on autorid ise loo tegeliku sisu saladuseks jätnud.

Suveööl...

...saab hästi äikest pildistada. Eriti hea on kui vihma ei saja, äike juhtub välkuma öösel ja veel su oma akna taga. Kui eile õhtul koeraga välja läksin, juhtusid just nii head tingimused olema. Lippasin kiirelt tuppa tagasi ja rõdule pildistama. Kaadreid sai paarikümne ringis. Tihti juhtusin jäädvustama kahe sähvatuse vahelist pausi, aga juhtus ka mõni ikka kaadrisse. Näiteks sellised:

Trenn vabas õhus

Eile tuli Kertu blogi lugedes hea mõte minna koeraga pikale jalutuskäigule. Astusime kell 21 uksest välja ja võtsime eesmärgiks vanematele toidukarp ära viia. Aga täna viis meie tee sinna väikse ringiga, et saaks kauem jalutada. Panin pulsivöö peale, et saaks oma tegevust mõõta ka. Algul lukustasin pulsikellal oma aeroobse pulsitsooni peale, et  ta mulle märku annaks, millal ma seda ületan, sest sellest üle ei plaaninud ma trenni teha (seda saan niigi). Et ta aga pidevalt piiksus, siis lülitasin selle funktsiooni välja.

Plaanisin küll algul suuremat ringi, aga koerast hakkas hale, sest tal tekkis hirmus janu. Ei osanud ta ju seda ette näha nagu mina, kes ma enne vett kõvasti kaanisin. Pealegi on tal kahjuks juba inimese aastates rohkem turjal. Vanemate juurde jõudsime 1 tunniga. Seal ajasime juttu ja meie pausiks oli 50 minutit. Et paus jäi sisse, siis seekord vastupidavustrenni ei saanud, aga eks järgmine kord. Ei saa koera ka ära kurnata. Ta niigi alles taastub mu puhkusest, mis tema jaoks silmnähtavalt väsitav oli.

Meie teekonna pikkuseks sai 8,6 km. Kokku kulus meil selle läbimiseks aega 1:41, millest aeroobses tsoonis olin 1:28 ja anaeroobses 0:12. Energiat kulus 633 kcal, millest 42% kulus keharasva arvelt. Keskmine pulss oli 119 ja maksimum 137 (palju koeri tee äärtes, kes meie peale haukusid :)

Nahast naiste mootorratta riided

Erinevad bränditootjad on naistele teinud meeletult ilusaid mootoratta riideid. Näiteks leidsin Alpinestars´ilt (USA) sellised riided (mudel Stella Anouk), et kui praegu riideid valima peaks, siis kaaluks selle jaki ostmist päris tõsiselt:

Sama mudelit on veel ka rõõmsat kollast ja säravat punast:

 

Mulle Alpinestarsi naiste mudelid üldse väga meeldivad. Neil on veel selline väheke tagasihoidlikum mudel Stella Tyla, mille juurde pakutakse ka sobivaid kindaid:

 

Dainesel (Itaalia) on jälle naiste Tattoo mudelitevaliku üheosalised kombed ilusa disainiga:

 

Richal leidub ka üks mu maitsele (mingi naiselik ornament kuskil õlal, varrukal või krae ääres) vastav jakk:

Praegu on mul aga Tschul´i (Saksa) kombe, mis ka ikka veel väga meeldib, kuigi sai natuke Saaremaa sõidu ajal kannatada, kuid kaitses mind see-eest suurepäraselt:

Mida on ka mustas versiooni (mille kasuks ma hooldamise seisukohalt praegu tõenäoliselt hoopis otsustaks):

Neid riideid otsides leidsin netist ka ühe huvitava naiste nahast jaki, mida kindlasti mootorrattaga sõitmise ajal ei soovita, kuid mis iseenesest on disaini poolest põnev leid: