Põhikoolis oli mul pinginaaber, kellega olime nagu sukk ja saabas, sõitsime ringi kokukatega, kandsime ketse, polnud ei mingeid facebooke, iPade ega PSPsid. Tal oli bokser nimega Santa ja meie perel oli siis veel kolli Marbel - need näpu otsas kõndisime kui vaja linna teise otsa, keegi ei pidanud meid autoga vedama. Kui siis meenub, et ükskord vedas üks meist teist kelguga läbi Ropka-Tamme kalmistu talvisel ja pimedal ajal. Seal samas kalmistul on tiik, kust püüdsime suvel kaladele igasuguseid tõukureid, sõudureid ja jumal teab veel kuidas neid nimetati. Ükskord võtsime kätte ja läksime koertega Kiidjärvele tema tädi majja ööbima, noh niisama seikluse pärast. Seal majas gaasiballoon lekkis ja ise naljatasime, et teab kas hommikut näemegi. Hommikul ärkasin üles, ise elus, aga mõlemad koerad olid minu jalgade peal maganud, nii, et andis jalgu ikka uuesti verevarustusega turgutada. Pärast põhikooli lõppu läksime erinevatesse koolidesse, aga läbi käima jäime ikkagi.
Põhikooli klassist (muuseas Veeriku kooli ainus tüdrukute klass kooli 25 aasta jooksul) läksime 4 tüdrukuga koos samasse gümnaasiumisse, kus minu pinginaabriks sai see klassiõde, kelle pojale kudusin eelmises postituses toodud püksid. Teise klassiõe lapsele kudusime pinginaabriga koos püksid ja kampsuni. Kolmanda klassiõega saan üle pooleteise aasta uuesti reedel kokku.
Põhikooliaegsele pinginaabrile lähen aga sel neljapäeval külla. Vaatan nende uue suvel lisandunud pereliikme üle. Sel puhul viin kingiks neile eile õhtul valmis saanud vankri- või lihtsalt toas tudumise teki. Tegin käpamustrilise, sest seal majas elab veel 3 koera ja kolm kassi ning palju muid loomi.
Kuuest kooliaegsest sõbrannast neljal on poisid. Poisse nagu seeni peale vihma, kust nad endale niiviisi naised leiavad.
No comments:
Post a Comment