Aasta 2012

Aasta võib kordaläinuks lugeda kui see on pakkunud avastamisrõõmu väljakutseid ja kordaminekuid. Aastale tagasi vaadates peab tõdema, et oli huvitav aasta. Sel aastal jõudis kuidagi palju teha, aga et see kõik meelest ei läheks, talletan ta siia.
Aasta algus oli küllaltki rahulik ning möödus kodu, töö, ja trenni vahel. Veebruaris sain juhendajaks (ingl.k. coach) kolmele toredale töökaaslasele, kellega kohtusime igakuiselt. Minu ülesandeks oli olla neile toeks ja innustada neid oma ideid ellu viima. Lisaks diagnoositi mul veebruaris südamelihaste põletik, mille tõttu mul see aasta eriti sportlikuks kujuneda ei tohtinud. Lõpetasin lepingu spordiklubiga ning otsustasin, et seni kuni koer elab, teen parem temaga koos sporti. Märtsis oli nagu ikka Motoexotica, kus sel aastal sai lisaks reklaami tegemisele tegeldud ka motoriiete müügiga.

 Aprillis kahekordistus meie leibkonna liikmete arv. Meile asusid elama Suusi ja Pätu, kellest esimene on ema ja teine poeg. Suusi on väärikas 3-aastane triibuline kass, väga argliku iseloomuga. Tasapisi hakkab ta juba inimestega harjuma ja ei põgene külaliste eest terveks õhtuks diivani taha. Alles üleeile nägi mu vend esimest korda kuidas Suusi mängib. Pätu on aga oma nime vääriline, kus saab, seal ta midagi korda saadab. Magab nii et keere on peal. Temast on selle ajaga, mis ta meie juures elanud on suur korralik karvane isane kass. Iseloom on tal julge ja väga suur läheduse ja kontaktiotsija.

Juunis oli tööjuures tervisepäev, kus me mõnesaja kolleegiga võtsime erinevatel aladel mõõtu. Ma vist olin teisest meeskonnast, ei tea miks ma nende oranžidega kokku sattusin :)

Minu trumpalaks ostus petank. Veidi harjutamist, pisut strateegiat ja olidki 2 kuuli ja granaat! õiges alas. Tiitliks "Petankisnaiper 2012". Hularõngas ei tahtnud üldse keskosas püsida sest ekstra oli valitud väikse diameetriga rõngas, et ikka kõvasti peaks hööritama. Ega midagi, hakkasin harjutama. Teised naersid tagantjärgi, et siis oli pool tundi kohe hooleta.

Selleks ajaks kui diskvalifitseerimise alasse oma 1 minutit tegema läksin, olin juba väsinud ja üle 30 sekundi vastu ei pidanud. Nii palju oli kasu, et hankisin endale koju veel väiksema ja kergema rõnga, millega pidasin isegi 10 minutit vastu. Petanki, topispalli viske ja veel mingi ala kokkuvõttes sain tiitli parim naissportlane :)

Juulis osalesin esimest korda SMASHil. Et ma stunti teha ei oska ja ratas ka streetfighter pole, niisama passida ka ei viitsi, siis panin ennast motomissi võistlusele kirja. Minu vanuses ja minu tagasihoidlikkuse  juures auväärne kolmas koht. Auhinnaks asjalik tööriistakomplekt, mida suvel tihti kasutasin.

Enne reisi ja Jõgevatreffi lõikasin juuksed maha - nii lühikesed juuksed olid mul viimati 8. klassis.
Juuli lõpus enne reisi korraldasime Jõgevatreffil orineteerumisvõistlust, milleks algasid ettevalmistused juba talvel kui autoga radasid sai läbi sõidetud ja lummegi kinni jäädud nii et maasturiga meid lauda tagant august välja tõmmati :) Treff on mõnus hingega tehtud üritus ja millegipärast jätkub sinna alati head ilma.

Reis, mille jooksul said minu jaoks esimest korda külastatud Slovakkia, Sloveenia, Horvaatia ja Ungari.

Kogu suve jooksul sai ka sel aastat turvatud mitmeid spordivõistlusi - juunis Melliste triatlon, Valga triatlon, juulis Tartu Mill triatlon ja oktoobris Tartu Sügisjooksu. Lisaks oli mul suvel üks armas tüdruk sõiduõpilaseks, keda tsikliga sõitma aitasin.
September pakkus võimaluse Serbiat külastada. Sealt õppisin seda, et ei tasu minna metsa jalutama riigis, kus hiljaaegu oli paljud maad veel omajagu mineeritud ammugi veel minna serblastele rääkima metsas surevast koerast ja tema poegadest.
Serbiast saabumise ööle järgneval päeval tuli sügiskoolitusel triksis-traksis olla. Sealt õppisin seda, et tuleb uutele sõitjatele rääkida sellest, et igal kevad- ja sügissõidul sõidab keegi tee pealt välja ja tuua välja puhtinimlikud psühholoogilised põhjused.

November pakkus võimaluse osaleda Pärnu Konverentsil koolitajana. Tõelise koolitajana sellisest võimalusest ära öelda ei saaks. Novembris muutus ka tööalane kollektiiv, mis tulemusena on väga mõnus rahulik, asjalik ja töine.
Detsember tõi nii häid kui halbu uudiseid. Hea uudis oli see, et Itaaliast toodi Eestisse minu uus ratas. Kurb uudis on see, et meie pere kahanes Pätukese võrra, kellele sai saatuslikuks üks viimaseid siin majas mürgitatud hiiri, kes kuskil mürgiuimas ringi tuterdas. See on ka põhjus miks see postitus venima jäi ja postituse algust ma enam ümber muutma ei hakanud. Lisaks oli Bailey detsembri alguses 2 nädalat viiruslikus köhas (ta pole kunagi haige olnud), mistõttu jäid trennid ära ja lükkus ka vaktsineerimine edasi.
See aasta õpetas mulle seda, et tuleb endasse uskuda, jääda endaks, vaoshoituks tagasihoidlikuks ja vaim uuele avatuks. Siis tuleb võimalusi, millest ei raatsi ära öeldagi. Eks näe, mida uus aasta toob :)