Rõõmsaid jõulupühi!

Pühapäev läbi kaamera

Infotehnoloogia

Kõlab nagu raketiteadus, eks... Ära karda, loe ikka lõpuni :)
Viimasel ajal on tihti tulnud ette, et oma töö tõttu pean meie igapäevategevusi ja infotehnoloogiat omavahel suhestama. Põhimõte, millest lähtudes ma infotehnoloogiast rääkides pinda jalge alt siiani kaotanud ei ole kõlab lihtsalt - infotehnoloogia on vahend meie tegevuse lihtsustamiseks st. selle abil saame teha massilisi arvutusi (mida muidu teeks palju inimesi pika aja jooksul), säilitada andmeid ja dokumente (mis paberkandjal võtaks palju füüsilist ruumi) jne. Eelmisel nädalal käisin hea kolleegiga asjalikul konverentsil, mis pani mõtted veelgi laiemal tasapinnal liikuma. Üldiselt võttes vaatan nüüd asju teisest küljest. Detailsemaks minnes on minu jaoks nüüd näiteks MSNi, Youtube´i, Flickr´i, Google Earthi jne kasutamine kuidagi erilisem, sest ma oskan mõista ja väärtustada seda, et miski ei toimi iseenesest. Iga infotehnoloogiline lahendus on saanud alguse vajadusest st. kellelgi on tekkinud mõte, et midagi on kas töö tegemiseks või vaba aja veetmiseks või liialdades siis ka elu väärtuslikuks elamiseks puudu. Kes ei teaks et MSN ja Skype on vahendid inimestega suhtlemiseks, Youtube videote jagamiseks, Google interneti otsingu abiline ... seda kõike hoolimata jagajate, saajate ja otsijate geograafilisest asukohast ja praktiliselt ajalise nihketa. Me kasutame neid vahendeid, mis on võrgus üle maailma, massiliselt ja ei mõtle selle peale, et keegi on selleks kulutanud aega, raha ja näinud vaeva, et see kõigile funktsionaalseks ja kättesaadvaks teha. See mis huvi selle vaeva nägemise taga veel peitub, jääbki enamasti teadmata... Minu tagasihoidlik üleskutse - tarbigem neid vahendeid teadlikult ja ärgem unustagem inimlikku sotsiaalset poolt unarusse - selleks, et elu maa peal jätkuks.

Te ei kujuta ette kui lihtsaks on tehtud selle postituse tegemine :)

Armin van Buuren ft Sharon den Adel - In and Out of Love

Cookie vol 2

See postitus on sulle Gerli. Sulle, kes sa ei suutnud üle-eelmist postitust Cookie kurvast loost lõpuni lugeda, kuna silmanägemine läbi vee ei ole eriti kiita.

Kuna Cookiet ei saa üksi koju jätta, kuid seda siiski aegajalt tegema peab, on selleks puhuks soovitatud kasutada puuri - koer on piiritletud alal ning ta ei saa metallpuuris suuremat kahju ei endale ega elamisele teha. Nii sai ka Cookie endale suure uhke ja kalli puuri - parima mis turul pakkuda. Selleks, et koer enne puuri jätmist sellega ka harjunud oleks, sai teda isegi niipalju harjutatud, et ta ise puuri ronis ja maiustust seal rõõmsalt ootas. Ühel päeval näitas oma kiindumust puuri suhtes isegi üles nii, et limpsis seda nagu jäätist :)

Siinkohal aga pean peatuma ja ütlema, et seda looma koos oma üksindusahistusega ei pea ka puur. Ühel päeval pidi peremees kodust tunniks lahkuma, ma rõhutan 1 tunniks. Enne seda pani ta koerale kenasti puuri pehme aseme alla ja fliisist katte puurile peale (ikkagi urukoera segu), et koeral olemist igati mugavaks teha.

Tagasi koju naastes ootas ees vaatepilt, millise peale hakkad paratamatult mõtlema, et see ei ole koer vaid kurat ise. See pesa, mis talle eelmisest kodust kaasa anti ja mille peal ta igal öösel maganud oli ja mis peaks ihule ja hingele väga armas olema, oli rebitud miljoniks tükiks. Kate, mis koera üksi jättes oli puuri peal, oli igast puuri võimalikust võrest läbi tõmmatud selliselt, et puuri seest vaadates oli seal nagu fliisist siil. Tema puuri ei taipanud keegi panna ka seinast ja muudest esemetest ohutusse kaugusse - ta oli kätte saanud teksapüksi sääre, mis oli terve sääre ulatuses puuris. Kõik see oli vürtsitatud ja mäkerdatud millegi vedela ja "lõhnavaga", mis kaasneb alati üksi jätmisega ning mille produkte jätkub tal väikse koera kohta veel mitmesse kohta. Kõige selle keskel sellise näoga "mina ei tea kes nii tegi":

Traffic - Kesköödisko

Hea kolleeg andis vihje ka selle video idee päritolule.

Cookie

Koerad vaesekesed meie keelt ei tunne ja neil ei jää muud üle kui õppida kogemusest. Oma osa meie maailma ja tahtmiste mõistmisel omab ka hääletoon, millega me neid huntide järglasi kõnetame.
Kujutage endale ette väikest 5-kuust taksisegust urukoera:

Mingil põhjusel on tema eelmised kaks peremeest vaese looma sõprusest loobunud. Neist viimasel ei olnud põrmugi kahju teda võõraste inimeste kätte loovutada, rääkimata sellest, et ta oleks kasvõi ühte kroonigi tema eest küsinud.

Need inimesed, kellega vaene Cookie on oma lühikese elu jooksul kokku pidanud puutuma, ei ole osanud meie maailma talle läbi kogemuse edasi anda, vaid on selleks kasutanud tõenäoliselt osakamatuset või kannatamatusest kahjuks liialt palju võimu- ja jõu-keelt. Selle tulemusel ei oska vaene koer meie maailmast muud arvata, et ju see käibki nii, et aegajalt ta jälle uude koju viiakse ja selle vältimiseks ta istub ainult selle inimese jala kõrval ja peal, keda ta oma uues kodus on usaldama õppima pidanud. Lisaks on tal üksindusahistus (paanika tema üksinda jätmisel, mille tulemuseks on vabanev põis ja lõhutud elamine), mis võib olla tema äraandmise põhjuseks või selle tagajärjeks.

Praeguseks on Cookie üle 2 nädala uues kodus ja ta muutub päev-päevalt julgemaks. Ta kardab inimesi ja järske liigutusi, kuid linnukes oksal, kass põõsas ja teine koer on need, keda ta päriselt usaldab. Soovin Cookie peremeestele jõudu, sest ükski koer ei ole pahatahtlik :)

Sügisene fotoretk

Nädalavahetuse ilusad ilmad andsid hoolimata mõnigatest kivide ja ettevaatamatusega seotud äpardustest siiski võimaluse mõned fotod jäädvustada.

Mu hiljaaegu soetatud objektiiv andis varasematest üritustest parema võimaluse rähne tabada - üks tagasihoidlik jäädvustus suur-kirjurähnist on siin:

Lisaks jäi pool-kogemata objektiivi ette talvevarude kogumisega ametis olnud orav, kellele minu tegemised tema territooriumil hetkeks huvi pakkusid:

Ja eks olnud kaasas ka minu truu sõber:

Sarah Brightman - Eden

Värske rohi

Tegemata asjade nimekiri

Neid tegemata asju, mis ammu mõttes ja pooleldi juba tehtud on äraütlemata palju. Kuna need aga aegajalt jälle mingil momendil meenuvad, tekib juba tahtmine need üles kirjutada, et ikka hea idee ära ei sureks. Siiani olen veel suutnud sellele järeleandmisele vastu seista, sest mis hea idee see ikka on kui see ära ununeb.
Ammu on mõttes mõlkunud idee - teha heidest villane lapitekk. Sellel ideel sai nüüd ka õnneks sarvist haaratud - igal vabal hetkel tegelen selle projekti lõpuniviimisega. Jätkuks ainult püsivust see ka lõpuni teha. Hetkel on 20-st ruudust valmis alles 3, aga ega need kuhilad heiet elamisest ei lase endid ära unustada :)

Kaks aastat haarasin kinni ideest teha fotodest kollaaž - mõeldud-osaliselt tehtud. Tegin selle digitaalselt valmis, isegi fotopaberi ostsin ära, aga mida ei ole siiani, on foto seinal. Nüüd netist otsides saab juba mõistliku hinnaga selle idee lõpuni viia, aga mäletamist mööda, idee algusajal siis see veel nii mõistlik ei olnud. Või tahan ma lihtsalt praegu nii mõelda... Kollaaž ise näeb välja selline:

Lisaks tahaks teha veel glütseriiniseepi, vormidega savist kujusid, jämedast traadist ehteid, lõiked on välja aetud kleidi ja seeliku õmblemiseks, 2 kampsunit vajavad lõpetamist...

It´s all about the expression

Leidsin vanades piltides sorides pildi eelmisest talvest - siis kui meie maad veel talviti lumi kattis. Kes ei tea, et labradori retriiverid on üli-agar-sõbralikud koerad, võiks arvata et tegemist on ühe kurja koeraga, kes ootab hetke, millal rünnata.

Tegelikult aga ootas ta huviga, millal antakse luba käppade välkudes kõrvad tuules lehvimas pildistaja juurde joosta.

Kiiksud

Me kõik oleme kohanud inimeste juures mingeid imelikke tavasid-kombeid, millest nad kõigest hingest kinni hoiavad, kuid millel ei ole meie jaoks mitte mingit ratsionaalset seletust. Kutsugem neid näiteks kiiksudeks.

Ühel õhtul heade sõpradega juttu ajades ja grillides hakkas üks neist rääkima, et ta elukaaslane on noaga karbist või võtmisel "sonkija" ja tema on "siluja" ning et see sonkimine natuke frustreerib teda. Et teemat edasi arendada küsisin intrigeeriva küsimuse - kumba koolkonda keegi tualettpaberi paigutamisel kuulub? Kas paber peab rippuma eest või peab tulema seina ja rulli vahelt? Tobe küll, aga kõigil oli oma kindel arusaam sellest kuidas see täpselt käima peaks. Mitmed olid läinud ühe kiiksu osas kompromissile, et teises kiiksus jälle oma tahtmist saada.

Mina kuulun ka või silujate ja eestpoolt veereva tualettpaberi koolkonda. Ärge küsige miks - ma ausõna ei tea seda. Samuti ei tea ma öelda miks mulle on oluline joosta pesumasinast tulevat esimest pesuvett vaatama tormata - ausõna kõik muu jääb pooleli kui must vesi voolama hakkab. Samuti ei tea ma seda miks on oluline hambapasta tuubi korgile kõige kaugemast otsast pigistada. Üks sõber julges tunnistada, et kui ta kellelgi külas käib ja keskelt pigistatud tuubi näeb, siis ta kohendab selle oma kiiksule vastavaks :) Õnneks mul nii hull ei ole. Küll on mul aga väike hasart kui süüa pudru, mille "silmas" on koor - taldrik ei tohi koorega kokku saada. Ka see ei tohiks ju oluline olla, mis helitugevuse või temperatuuri skaala näitab kui kõrval muusika hea ja kehale temperatuur hea, aga ei, parem on kui skaalal ilutseb siiski paarisarv.

Milleks meile need kiiksud? Elu see ju kergemaks või värvikamaks ei tee kui tualettpaber veereb eest ja või on karbis peegelsile...

A-ha - Hunting High And Low

Moby Dick

Herman Melville´i raamat "Moby Dick" tuli esmakordselt välja 1851. aastal Londonis ning siis oli selle pealkirjaks "The Whale". Kirjanikku inspireerisid seda raamatut kirjutama kaks päriselulist juhtumit. Esmalt Nantucketist pärit vaalalaeva Essex uppumine 2000 miili kaugusel Lõuna-Ameerika läänerannikust peale seda kui spermatseedivaal oli seda ramminud. Teiseks väidetav Tsiili saare Mocha vetes nähtud albiinospermatseedivaala Mocha Dick´i tapmine 1830ndate aastate lõpul. Mocha Dick kandis oma kehas paljude vaalapüüdjate käest põgenemiste tagajärjel poolt tosinat harpuuni ning ta ründas laevu tihti ettekavatsetud raevukusega. Olulist väärtust lisab novellile seegi, et autoril on isiklik kogemus madrusena vaalapüügilaeval Acushnet töötamisest. Raamat räägib peale vaalapüügi kohta käivate detailide ka vaalade looduslikust ajaloost; peamiste teemadena käsitletakse kinnismõtteid, religiooni, idealismi versus pragmatism, kättemaksu, rassismi, hierarhilisi suhteid ja poliitikat.

"Äkki leitakse, et trossi kinntuspulk on liiga jäme ega taha pesasse mahtuda: puusepp keerab selle alati valmis olevate kruustangide vahele ja viilib sedamaid peenemaks; tekile eksib oma teelt kõrvalekaldunud, eriskummalise sulestikuga maismaalind, kes püütakse kinni, ja puusepp meisterdab pärisvaalalt pärinevatest siledaks poleeritud luuribadest ja spermatseedivaalalt saadud luulattidest pagooditaolise linnupuuri; aerumees väänab välja randme, ja puusepp keedab leevendava kompressivedeliku; Stubb tahtis oma aerulabadele erkpunased tähed maalida, ja puusepp keeras aerud ükshaaval oma suurte puust pitskruvide vahele ning kandis aerulabadele sümmeetrilise tähemustri; madrusel tuleb pähe hakata kandma hailuust kõrvarõngaid, ja puusepp teeb kõrvanibudesse augud; teisel mehel on hambavalu, ja puusepp võtab näpitstangid, patsutab käega tööpingile, käskides mehel sellel istet võtta. Kuid vaeneke hakkab rabelema ega lase operatsiooni lõpule viia, mille peale puusepp hakkab pitskruvi käepidet keerutama ja annab märku, et patsient pistaks oma lõua selle vahele, kui ta tõesti tahab hammast välja tõmmata."

Era - Ameno

Metsloomad lähivaates

Vabas looduses metslooma nägemine ja jäädvustamine ei ole kerge. Küll saab aga neid üsna lähedalt vaadata loomaaias ja loomaparkides.

Ühest küljest olen ma loomade vangistuses hoidmise vastu, kuna nad on sunnitud olema väikse ala peal ning see on nende loomu vastane. Näiteks nagu see siberi tiiger - tal ei ole valikut olla see, kelleks ta kõigevägevama poolt loodud oli:

Teisest küljest on hea, kui leidub koht, kuhu on võimalus vigastatud metsloomad toimetada nagu näiteks toimib Elistvere loomapark. Saage tuttavaks Elistvere elaniku Karoliinaga - emane 10 aastane pruunkaru, kes toodi loomaparki päris pisikesena peale seda kui jahimehed olid ta ema pesa juurest ära ajanud, peale mida ema enam pesa juurde ei naasnud ja karupoeg jäi üksinda:

Oma roll on loomaaedadel ja -parkidel on ka järeltulevatele põlvedele õppe andmisel - et ikka kasvatada loodushoidlikke põlvkondi, kes mõistavad et inimene ei ole siin planeedil ainus kellel on õigus elule. Tõhus viis õpetusel on kindlasti oma silmaga selliste loomade nägemine, keda Eesti looduses näiteks leidagi ei ole - kameeleon:

Hallhüjest ei ole ka Eestis just kerge vabas looduses tabada, eriti just tema elupaiga ligipääsmatuse tõttu:

Vivaldi - Storm

Viin

Mul on vedanud, sest mu töö on andnud mulle jätkuvalt võimalusi reisida. Üle-eelmisel nädalal viibisime heade kolleegidega kultuurilinnas Viinis. Lisaks austerlaste tööalasele kogemusele andis nende külalislahkus meile ka võimaluse osa saada veinikultuurist ja maitsta traditsioonilisi Austria toite nagu wienerschnitzel ja strudel.

Stažeerimise kõrval leidsime aega külastada Schönbrunni lossi ümbruses asuvaid aedu. Peale monarhia lõppu avati loss avalikkusele ning alates 1960ndatest aastatest on loss ja selle ümbrus Viini peamine turismiatraktsioon. 1996. aastal kanti Schönbrunni loss UNESCO maailma kultuuripärandi nimistusse.

Lossipargis tiigi ääres õnnestus lühikese objektiiviga pildistada lähedalt pardipoegi ja nende vanemaid, kes olid hämmastavalt julged. See paneb mõtlema sellele kuidas neil on õnnestunud inimestega harjuda - on siis sealsed inimesed niipalju teistsugused kui meil...

Austria kolleeg oli nii lahke ja viis meid vaatama kuulsa vastuolulise Austria kunstniku, arhitekti ja skulptori Friedensreich Hundertwasser´i kätetöid. Kõige kuulsam tema arhitektuurilistest töödest on tema esimene arhitektuuriline töö Hundertwasserhaus, mille disainimise eest ta tasu ei küsinud põhjendades seda, et see oli seda väärt et "vältida midagi koledat selle asemel seisma". Hundertwasser´i kell näitas hoolimata tema asukohast alati Uus-Meremaa aega, kuna ta pidas seda ametlikult oma koduks, kuhu ta ka maeti 2000. aastal peale oma surma parvlaeva Queen Elizabeth II pardal.

Barokk-rokokoo stiilis Karlskirche valmis 1737. aastal ning on üks uhkemaid Viini ehitisi. Selle ehitamise algatas Rooma imperaator Charles VI peale viimast suurt katkuepideemiat katkuhaigete põetaja Charles Borromeo auks, mistõttu on kiriku ilme paljuski mõjutatud Rooma arhitektuurist.

Kunstianne...

Väike sugulane Oskar saab esmaspäeval 1 aastaseks. Tegin talle kingituseks T-särgi, kuhu peale kirjutasin sünnipäevalapse nime ja täituva aastanumbri:

Kirjutamiseks kasutasin Skizzest ostetud 3D geelvärvi, millega joonistades tekkis mul tunne nagu ma oleksin päris kunstnik olnud - oma kujutluses punaste juuste pika seeliku ja värviste näppudega. Pean muidugi tunnistama, et nimi ja number olid mul arvutiga abiga paberile prinditud ja läbi valgustatud klaasi peale asetatud särgi sisse pandud. Mis teha kui ei ole nii head kätt kõigevägevama poolt antud - teises klassis sain kunstiõpetaja käest kõvasti pragada kui ma vahtralehe joonistamisel joonlaua abi kasutasin...

Fotograafiakunstis õnneks lainelisi jooni tõmbama ei pea - ainult õigel ajal õigeid nuppe vajutama ja toru õiges suunas sihtima. Pühapäeval käisime Palamusel ja õhtul vaatasime "Suve".

Kiizu

Täna Tenerifel tehtud pilte läbi vaadates jäi silma reisi esimene fotoobjekt - ilus punase-musta-valge-kirju kass, keda me reisi jooksul korduvalt oma akna all nägime ja temaga kasside keeles suhelda üritasime:

Ju naabrid ikka meist natuke imelikult arvasid... Eriti veel peale seda kui meie seltskonda ilmusid uhuud... Uhuud olid rannas ka...

Türgi tehnikas keed

Kuna kaup FMGst oli pühadeks käes ja kättesaadav oli ka Türgi tehnikas ehete valmistamise õpetus, siis andsid möödunud pühad ehtelaekale täiendust:

Sünnipäevalaps

Eile sai Bailey 3 aastaseks. Kingiks sai ta piiksuva krabi, keda ta tund aega järjest oma sünnipäeva auks pigistas. Paistab, et krabi suutis seda ikkagi naerulisui taluda:

FMG

Isetegija foorumis pandi veebruari algul ühe tubli isetegija eestvedamisel kokku tellimus USA pärlimüügi saidilt http://www.firemountaingems.com/ Mina tellisin ja mu hea kolleeg-sõbranna Kitkat tellis, minu ema tellis ja meie kolleeg tellis.

Täna oli see tähtis päev, kui võisime Kitkatiga sammud postkontorisse seada ja oma pakile järele minna. Pakk kaalus 4,3 kilo... Seda nimetan ma kergeks hobiks - ma ainult natuke teen ja natuke tellin :) No hea küll - tegelikult oli ju pakk 4 peale.

Tenerife

Tenerife on üks väga eriline saar Atlandi ookeanis ~330 km kaugusel Aafrika rannikust. Halduslikult on ta osa Hispaaniast, kuid kuulub hoopis Aafrika kontinendi alla - seega proovigu keegi väita, et Hispaania asub Euroopas :) Eriliseks teeb selle saare fakt, et ta on vulkaanilise tekkega nagu ka teised 6 saart Kanaari saarestikus. Vulkaanilise päritolu tõttu on sel saarel väga eriline loodus, vaheldus maastik ja ilmastik. Tenerife on veel eriti eriline seetõttu, et sellel asub vulkaan Teide:

Teide kõrgus merepinnast on 3718 m ja Atlandi ookeani põhjast ~7500 m. Teide on Hispaania kõige kõrgem mägi ja samuti ka Atlandi ookeanis asuv kõige kõrgem tipp. Teidet peetakse üsna ohtlikuks vulkaaniks, kuna ta asub 2000 ruutkilomeetrisel saarel, millel elab ligikaudu 800 000 elanikku. Viimased korrad on Teide aktiivne olnud ligikaudu iga 100 aasta tagant ning viimati oli ta aktiivne 1909. aastal. Seega kes teab, millal Teide jälle unest üles ärkab...

Põhjus miks Tenerifest oma blogis juttu teen peitubki asjaolus, et mul oli tore võimalus koos elukaaslase ja meie sõpradega 4-kesi selle kauni saare võlusid nautida. Toon alljärgnevalt ka mõned pildid kirjeldamaks selle saare võlusid.

Saare idaosas asuvad Anaga mäed ja kurvilised mägiteed:

Võte saare lääneosas mägede vahel asuvas Masca külas, kuhu veel 60ndail aastail pääses mööda mägiteid ainult eesliga:

Atlandi ookean, mis pakkus meile silmailuks tormiseid laineid:

Tagananas:

Maaliline vaade La Laguna linnale:

Homeros viitab "Odüsseias" maailma lõpus asuvatele Elüüsiumi väljadele. See on müütiline õndsate maa, kuhu kogunevad surnud kangelaste ja vooruslike inimeste hinged. Homerose teoses viidatakse sellele, et siinne elu on kergem kui kusagil mujal, sest siin pole vihma, rahet ega lund. On vaid mahedad ookeanituuled, mis annavad kõigile hingedele värske alguse. Arvatakse, et just Kanaari saared ongi Elüüsiumi väljad - mul jääb üle Homerosega nõustuda.

Audiitor-käsitööline-fotograaf

Olles oma ametivendade hobidest kuulnud, saab järeldada ainult üht - audiitorid on kas käsitöölised või/ ja hobifotograafid. Toon selle kohta näite. Käisin eelmine nädal koos oma käsitöölisest-hobifofograafist kolleegiga koolitusel, kus nägime teiste audiitorite seas üht tuttavat nägu, mis oli isegi meile mõlemile tuttav. Seda ei teadnud, kust astusest ta pärit on, et ehk oleks selle järgi isegi välja mõelnud kust saab keegi nii tuttav olla. Sel korral selgust majja ei tulnud.

Käisime paar päeva hiljem oma endise kolleegiga lõunal, kes ütles, et tema kolleeg käis ka seal koolitusel, andis kirjelduse ja ütles ka nime. Selle peale läks mul kohe pirn pea kohal põlema - see oli üks kõva käsi käsitöö ringkonnas, teada siis loomulikult http://www.isetegija.net/ järgi. Paar päeva hiljem sattus minuga koos koolitusel käinud kolleeg jälle juhuslikult peale ühe teise ametivenna fotoblogile - no ja pildistabki linde, loomi ja loodust. Siis hakkasin mõtlema, et ju siis audiitori töö iseloom on selline, et oma kätega midagi tuntavat ja käega katsutavat ilusat luua ei saa ning ju siis iga inimese hing ihkab teha midagi oma kätega ja ilusat.

Lisan siis midagi ilusat hingele ka selle postituse juurde (no kuidas saab keegi käsu peale lamada, endale sellise vesise näo ette manada...)

Ruja

Tuleb see lühikestest päevadest, sombus ilmadest või lumeigatsusest, aga praegu on Ruja laulud minu jaoks. Eriti laulud "Nii vaikseks kõik on jäänud" ja "Üle helkeva vee". Samuti on minu päevades kuulda ka Virmaliste laulu "Naer" ja uuema aja esitajalt Agent M "Painaja".

Ehtelaeka täiendus

Peab tõdema, et viimastel nädalatel on mind jälle diivaninurgas näha olnud niidi, seemnehelmeste ja heegelnõelaga vehkimas - eesmärgiks ikka mõni ehe jälle valmis saada.
Tegelikult on ikka pigem eesmärk midagi uut proovida, sest vastu uut aastat ei ole glamuursete ehete tegemiseks küll väga suurt sundi :) Uued ehted on inspireeritud Helmehaldjas vastu jõule suures valikus saada olnud seemnehelmestest.

Lisaks sai heade inimeste kaasabil parandatud ka üks juba ammu plaanitud tegevus - jõuluehtes Tartu jäädvustamine. Kuna ilm oli jäiselt pakane, ei jäänud fantaasiale sellesse õhtusse ruumi ning kaadreid püüdsime vähe. Kui lumi maha tuleb, siis on jälle põhjust uuesti minna...

The Logical Song

Juhtusin ükspäev poole kõrvaga pritsess Diana auks korraldatud kontserti kuulama ja üks laul jäi kummitama. Otsisin seda laulu mitu päeva, mõned fraasidki olid teada ja viisikegi kummitas peas, aga mida ei olnud oli laul ise. Tekkis juba mõte, et ehk on minus avanenud muusikutele omane anne - viisike kargab pähe ja sealt see lugu tuleb... Kuni praeguseni :) Tegemist on vana lauluga ansamblilt Supertramp eesotsas Rodger Hodgsoniga ning laulu pealkiri on mu otsimist arvestades iroonilise pealkirjaga - "The Logical Song". Tagatipuks tundus laul veel liigagi tuttav sõnade poolest ja veendusin jälle selles, et olen "kohuke" - oleks võinud varem ära tunda - laulu on esitanud ka tuntud bänd. Arvake ära kes...

Uuel aastal uue hooga...

...korduvad kõik vanad vead.

Kes olid enne väiksed põrsad,

nendest saavad suured sead.

-----------------------------

Proovin sel aastal siis enam vanu vigu mitte korrata :) Muuhulgas vajab parandamist seegi viga, et talvine jõuluehtes Tartu on jäänud juba eelmistest pühadest saadik ajalooarhiivi tarbeks jäädvustamata. Asjaolu, et ilmataat nüüd ka tibake lund andis, annab selle täitmisele muidugi uue hoo. Selleks, aga et ennast jällegi praegu arvuti eest istumisega välja vabandada fotokaga linnas jõlkumise asemel, siis eks olegi see põhjus, et täna oli esimene tööpäev peale 11 päevast puhkust ja see ei olnud kerge. Kuuldavasti ma ei olnud ainus, kel selline häda küljes oli.

Pilt 4. detsembrist, kus hirm tehnika vihmasaju käes rikkumise ees rikkus omakorda ära hea plaani linna pildistada.