Sel aastal tulid jõulud minu koerale Baileyle veidi varem kui teistele. Rääkisin ühel päeval emale, et olen mõelnud koerale kott-tooli tegemisest. Järgmisel päeval tuli ema minu juurde tagasi jutuga, et talle meenus, et tema õde ehk minu tädi tegi hiljaaegu kott-tooli, millega tal endal mitte midagi teha ei ole. Üks väike kõne tädile ja juba olidki järgmisel hetkel astusin auto võtmed näpus uksest välja. Tädi ei tahtnud selle eest isegi mitte materjali raha saada, andis selle võrra odavamalt ära, mille osas ma talle selle äraviimisega koju ruumi tegin.
Esimesel õhtul oli Bailey veendunud, et ma talle mingit trikki tahan selle kotiga teha ja need krudisevad asjad selle asjanduse sees, mille otsa tal magama minna palutakse on üks kahtlane pinnas silma looja lasmiseks. Õhtuhämaruses kasutas ta kott-tooli külge ainult selja toetamiseks, aga hommikul ärgates ajas ennast kott-toolist püsti. Nüüd on nii armas vaadata kuidas ta magab seal mõnusat und:
Kui "tavalise teki" ajastul ajas ta mind isegi voodist välja kui peale kraapimist õnnetu näoga mu juurde seisma tuli, siis nüüd seda probleemi enam ei ole. Magab nagu uss päiksepaiste käes samblasel mättal justkui lõug saba peale toetatud:
Isegi Bailey mänguasi lehm, keda me kutsume põdraks, mahub pessa magama. Lehma kutsume me põdraks , sest sõna "lehm" on väga sarnane sõnale "rihm" ja see tähendab juba käsklust, mida ei pea igale poole alati valmis minevale koerale kaks korda ütlema
Ühel päeval keerasin tema kott-tooli peal oleval magamistekil tumeda poole peale poole ja koer ei saanudki seal korralikult magatud. Küll magas jälle seljaga vastu kotti või ühe külje peal praktiliselt ainult koti kanga peal. Ei tea kas kartis, et kaob sinna musta värvi sisse ära.
No comments:
Post a Comment