Prahas

Viimastel aastatel kipub nii juhtuma, et satun samasse riiki samal aastal mitu korda, kuigi varem pole seal kunagi käinud. Eelmisel aastal sai käidud tööasjus Moldovas nii juunis kui oktoobris. Kui ma 2013. aastal peale Horvaatia reisi panin paberile Tšehhi reisi, ei saanud ma ju ometi teada, et 2015. aasta augustis on mul vaja ka Prahasse koolitusele minna. Aga sel aastal täpselt nii juhtuski, et kui me 29. juulil ratastel tagasi Eestisse jõudsime, oli vaja 9. augustil juba lennukile istuda ja samasse kohta tagasi lennata. Paljud sõbrad küsisid, et mis sa siia tagasi üldse tagasi tulid, jäänud siis sinna.

Meie selleaastase motoreisi seiklused on põhjalikult kirja pandud reisiblogisse. Oma teisest Praha reisisst annan siinkohal aga veel põhjalikuma ülevaate, sest sain veel lisaks 4 päeva ainult seal olla.

Augusti varahommik Tallinna lennujaamas.

Et olin eelmisel päeval Võrus Tamula ääres toimunud klassikokkutulekul käinud ja õhtul sealt veel Tallinna sõitnud, siis mu uni kell 4 ärgates väga pikk ei olnud. Kui ma lõunaks läbi Helsingi lennates Prahasse jõudsin, lülitasin hotellis konditsioneeri välja (ei tea, miks nad arvavad, et inimesed suvel külmkapis tahavad aega veeta) ja kerisin kohe magama. Peale kolme tundi sügavat talveund, võtsin suuna kohe linnapoole, sest mõned kohad jäid kaks nädalat varem ebapiisava eeltöö tõttu nägemata.

Esiteks olin tahtnud kangesti näha treppe, mis viisid üles Praha kindluse juurde. Kaardilt vaadates sõitsime eelmisel reisil treppide esimestest astmetest trammiga mitu korda mööda, aga silma nad millegipärast ei jäänud. Rääkisin küll reisikaaslastele, et ühed trepid on kuskil, aga et me ainult ühe päeva Prahas veetsime, me sinna lõpuks ei jõudnudki. Keskaegsetelt treppidel avaneb vaade kogu linnale. Õhtupäikese käes on Praha ainult punaste katuste linn.

Peale lossi juurest allatulekut, oli üllatav samast kõrvalt pisikesest parginurgast metroojaama kõrval leida pisike purskkaev, kuhu kõik oma jalad jahutuseks pistnud olid ja lapsed veega hullasid. Ega minagi suutnud oma varbaid sisse kastamata jätta. Ühes basseininurgas oli kuulda eestikeelt, aga millegipärast lihtsalt naeratasin neile nende seljatagant möödaminnes ja rääkima ei läinud. Kuidagi äge ongi mõnikord võõras linnas olla täitsa võõraste keskel. Kui mul motoreisi ajaks poleks reisikaaslasi tekkinud, oleksite saanudki reisiblogist lugeda kuidas on kulgeda üksi läbi Euroopa. Aga tekkis ja mõnus seltskond pealekauba.

Praha vanalinna ühendab lossiga üle Vlatava jõe laiuv Karli sild, mille ehitamist alustati juba 12. sajandi keskpaigas. Selleks, et munakollasega kindlustada, et sild saaks tugev, palus kuningas Charles IV maarahval saata linna mune. Et aga maarahvas arvas, et linnas on nälg lahti, saatsid nad linna peale munade veel muidki toiduaineid. Kindlustamaks, et munad pikal teekonnal katki ei läheks, keetsid nad munad igaks juhuks ära.

Vaade Karli sillalt vanalinna poole, kust viib kitsas käänuline Karlova tänav läbi vanalinna raekoja platsile. Seal võib näha tänavatel kedagi pidevalt millegagi üles astumas. Küll on seal üksik muusik kitarri ja võimendiga või terve ansambel või tuletaltsutaja või seebimullitegijad jne.

Otsisin üles ka selle koha, kus ma eelmise reisi ajal oma rattaga rehvivahetusest tulles oleks tahtnud kangesti pilti teha, aga seekord kahjuks põles fooris roheline tuli ja pidin liiklusega kaasa minema. Kujutage siia pildile nüüd ratta lenks peale - sellise pildi olekski tahtnud teha.

Vaade Karli sillalt Praha kindlusele.

Käisin teisel päeval veel üleval kindluse juures, kus on müüride vahel ka suur Vituse katedraal, mille tipud paistavadki ülemisel pildil.

Eelmisel korral üleval käies oli tunne, et alla viib ka teine trepp. Seekord leidsingi ülevalt teise trepi ka üles ning need tõid mind vanalinna majade vahele. Eile läksin siit mööda teadmata, et siit ka trepid üles viivad, sest nad on nii varjatud. Soovitan selle otsa üles otsida ja siit üles minna.

Igal pool linnas müüakse erinevas vormis kunsti. Mulle jäid mitmel korral silma ilusaid öised fotod. Ühel neist olid üle Vlatava jõe asuvad sillad. Eelmisel korral leidsime selle koha, kust sildu pildistada üles, seekord otsustasin sinna ka pimedas minna. Veidi kõhe oli kui ma öösel põõsaste vahel Hanavski paviljoni juurde üles rühkisin, üleval aga ootas mind juba selline fotograafide hord eest, et seal ruumi ühele statiivile enam poleks olnud. Tegin telefoniga vaikselt puu taga pildi ära.

Mõned tööalased klõpsud ka. Tšehhi kolleegid saavad oma lõunapausi katusel asuval terrassil veeta. Seal oli umbes 40 kraadi kuuma, kuid minu jaoks oli see nagu sõõm värsket õhku kui sain külmast (jälle sügavkülmutatakse inimesi) koolitusklassist sooja kätte. Ungari kolleeg käis isegi ekstra sukkpükse ostmas, et koolitusel ennast ära ei külmetaks. Püüdsime küll aegajalt külmakraade maha keerata. Õnneks oli väljas soe ja õhtul sai 35 kraadi käes ennast jälle üles sulatada ja natuke seda sooja põues ka Eestisse kaasa võtta.

Võõrustajad korraldasid meile ka õhtusöögi, millel osalesid kolleegid Lätist, Poolast, Tšehhist, Belgiast, Luksemburgist, Horvaatiast, Ungarist ja Rumeeniast.

Mulle Praha linnana väga meeldib ja läheks sinna kindlasti veel tagasi, aga teeks seda kas mais-juunis või septembris, kus ilmad oleksid juba või veel soojad, aga turiste vähem, sest neid on seal palju. Tunniajase jalutuskäigu jooksul jääd ise tõenäoliselt 500le pildile :)