Endurokoolitus

Laupäeva hommikul helises telefon kell 7. Ikka selleks, et taaskord panna selga tsikliriided, kuid seekord hoopis koolitusele minekuks. Igal aastal olen püüdnud vähemalt korra hooaja jooksul mootorrattakoolitusel käia. Eks ise analüüsin ka, aga vähemalt üks koolitus aastas annab konkreetsema eesmärgi ja tagab teatava distsipliini. Eelmisel aastal oli see Motohundi kevadkoolitus ja juulis Eesti Motomatkajate Klubi poolt korraldatud ringrajakoolitus Audrus. Üle-eelmisel aastal mõlemad Moto Survivali kursused. Sel aastal korraldas Motohunt oma tiimi liikmetele Artur Kimi enduro- ehk maastikusõidu koolituse. Koolitaja alustas maastikusõitmisega 2007. aastal ning 2010. aastal omandas BMW instuktori õigused. Võistlustel ta ei osale, vaid meeldib lihtsalt maastikul sõita.

Koolituse sissejuhatuse ajal kui öeldi, et täna sõidame oma ratastel ainult püsti ja õhtul suudab igaüks püsti seistes teha "kaheksat" väiksemal ala kui siiani. Kõigi näod peegeldasid umbusku ja kahtlusi, et kas ikka, sest meil enamusel siiski tänavarattad ja enamus pole just palju maastikul sõitnud. Vaikselt, aga hakkasime harjutustega pihta ja midagi kontimurdvat ei olnud. Kõik, mis teha paluti, tehti ära.

Peale harjutusi ikka pausid puhamiseks ja veejoomiseks sisse ning ikka edasi.

Enn ja Margo olid koolitusele tulnud 1000 km sõitnud ratastega. Varem olid nad tõsised kroomimehed, aga peale viimast Rumeeniareisi tekkisid neile hoopis sellised rattad. Üks neist sai ka "sisseõnnistatud" (loe: kukkus külili).

Ühe koolitusel osalenu jaoks ei piirdunud asi ainult külili kukkumisega, vaid juht viidi autoga Võru erakorralise meditsiiniosakonda. Õnnetus juhtus pidurdamise ajal, kui kiiruseks oli ette nähtud 30 km/h, kuid kaugelt vaadates oli kiirus siiski suurem. Kõrge ratta pealt õlaga vastu maad ja tõenäoliselt rangluumurd. Rattal mootoris auks sees ja õli väljas.

Üks harjutus nägi ette nõlvast ülessõitmist, mis peale esimest ringi nägi välja nagu krossirada. Isegi tänavaratastega oli sealt võimalik üles sõita ja ikka püsti.

Mõned rattad jäid kinni ja kukkusid külili, aga see rohkem vähese gaasi viga.

Päeva lõpuks olid reielihased püsti seismisest valusad ja keha ka üldiselt väsinud, aga näod õnnelikud ja rahuolevad. Mu jaoks oli koolituse kõige suurem väärtus Tartu Maratoni rajal kolmest kukkumisest jäänud kangusest (hirmust) lahtisaamine. Jääme järgmist koolitust ootama!