Gran Fondo

Sel aastal korraldasid Hawaii Express ja TriSmile koostöös esmakordselt jalgratta temposõidu Gran Fondo. Järgmise aasta võistlust juba planeeritakse.

Sõidu idee on selline, et igaüks valib oma vormi ja kiiruse järgi sobiva grupi (25 km/h, 30 km/h või 35 km/h) ning vastava grupiga sõidetakse üheskoos 220 km Tallinnast Tartusse. Teel on mõned kiirenduslõigud, kus jalgratturid saavad ennast proovile panna ning peale kiirendust võetakse grupp jälle kokku.

Kohtusime Tartust tulnud pundiga 19. augusti õhtul Tallinnas Ahtri Olerexis, kust liikusime edasi Al Bastionesse õhtusöögile. Seal oli juba palju tuttavaid nägusid ees ootamas.

Peale õhtusööki suundusime oma konvoiga läbi vanalinna Gustav Adolfi Gümnaasiumisse, kus oli Tartust tulijatele öömaja. Enne aga kui kõik said kotti pugeda ja magusasse unne vajuda, oli meil koosolek, kus arutasime võistlusega seonduva läbi. Et selline võistlus oli esmakordne ja Tartu inimesed Tallinnat ja selle lähiümbrust väga ei tunne, venis kell 22 alanud koosolek ligi kolmetunniseks.

20. august on enamasti puhkepäev, kus saab kaua magada, aeglaselt ärgata ja rahulikult hommikukohvi nautida. Muundunud vabatahtliku geeniga inimesed aga ärkasid sel hommikul kell 6, et kell 7 vabaduse väljakul olla ja kell 8 sealt koos jalgratturitega startida, et hiljemalt kell 18 Tartus olla. Gustav Adolfi Gümnaasiumis olla kuulu järgi kell kogemata kell 5 helisenud nii, et kõik nagu üks mees üles ärkasid.

Vahepeatus Tamsalus. Üks jalgratturitest tuli supipausi juures meie juurde ja ütles, et me oskame oma tööd väga hästi ja on näha, et oleme seda harjutanud. Ei osanud kohmetusest muud öelda, kui et "Natuke jah". Tegelikult aga on sellised hetked just need, mis meie geenid ära rikuvad ja ikka ja jälle mingeid väljakutseid vastu võtma panevad. Ikka selleks, et meie jalgratturid ennast teedel turvaliselt tunneks. Kui peale finišit Püssirohukeldrisse õhtusöögile läksime, plaksutati meie sisenemise peale. See võttis silma märjaks.

Meie grupi tempomeister oli Vembu alias Jaano, kellega tegime ka sõidu jooksul koostööd, eriti just seda osa, mis puudutas ühist peatust, et jalgratturid ennast veidi kergendada saaks - tüdrukud vasakule (kükitades) ja poisid paremale (püsti).
Meid oli selle grupi jaoks kokku 7: Urmas, Tanel, Riho, Rando, Mirja, Timo ja mina. Riho, Tanel ja Urmas olid meie grupi turvarattad, kelle ülesanne oli ees liiklus maha rahustada. Mirja ja Timo olid esialgu grupi taga, et autosid grupist eemal hoida, kuid Mirja sai selle tööga üksi ilusti hakkama, nii läks Timo samuti turvarattaks ja ta tegi oma tööd väga innukalt (kaugelt näha, et ka geen rikutud). Rando sai kõige raskema töö, kuid samas andis see talle 9 maanteel veedetud tunni jooksul piisavalt tegevust - ta tõi taganttulevaid autosid grupist mööda. Rando kogemust ja sõiduoskusti arvestades, selle osa pärast muretsema ei pidanud. Ise olin grupi ees ja aitasin Randole teed ette vaadata ning sõitsin vajadusel grupi sees ringi, et vaadata, et kõik toimiks.

Tähelepanekud järgmiseks aastaks (karta on, et paranemist pole näha):

• turvarattad arvestaksid grupi laiusega ja ei võtaks autosid tee äärde seisma, vaid ainult aeglustaksid neid;
• turvaratturid saavad anda ka autode konvoi möödatoojale infot selle kohta kas vastassuund on vaba;
• viimase jalgratturi taga on alati turvatsikkel, kes ei lase autodel ratturitele tagant läheneda;
• autosid toovad mööda ainult need ratturid, kellega see on kokku lepitud ja kes on 100% kindlad, et neil on ruumi, kuhu autosid tuua.