Silmadele pai

Silmade abil tajume maailmas kiirust, kaugust, värve, teiste inimeste emotsioone ehk silmad muudavad meie elu tõeliselt elamisväärseks. Keegi meist ei taha halvasti näha või kõige halvemal juhul pime olla.

Keskkooli ajal kui mu pinginaaber avastas, et ma tahvlile kirjutatut tahvli asemel tema vihikust  maha kirjutan, soovitas ta mul silmaarsti juurde minna. Esimesed prillid määrati -0,5. Alates sellest ajast on mu silmanägemine jäänud järjest kehvemaks tipnedes prillidega, mida mõõdetakse suuruses -2,75. See pole otseselt midagi hullu võrreldes -8, aga hämaras ja pimedas ilma prillideta autoga sõites hüüaks õnnetus tulles.

Selle aasta sügisel aga käisin pikka aega ilma mitu aastat tagasi määratud prillideta. Kui mulle hakkasid aegajalt ninale visatud prillide peale silmad valutama, läksin uuesti silmi kontrollima. Eks tegelikult tahtsin uusi moekaid prille ju ka saada. Mis aga selgus oli see, et mu mõlemad silmad olid vahepeal muutunud paremaks. Mis selle põhjustada võis? Jah, võimalik, et vanuse suurenedes muutub silma kuju ja miinus (ei näe kaugele) asendub vaikselt plussiga (ei näe lähedalt). Jah, võimalik, et kui prillid määrati, olid silmad väsinud ja määrati veidi liiga kanged. Vanust ma vaidlustada ei saa (see ju passis kirjas), küll aga saaks vaidlustada seda, kas silmad suudaksid aastaid kannatada kangeid prille ja selle juures isegi paremaks muutuda lausa 0,75 võrra. Aga mida ma selle viimase aasta jooksul oma toitumises muutnud olen? Päris palju. Mis seal imestada kui ma isegi imestasin aastaid, et kuidas keha ikka vastu peab ühekülgsele toitumisele - sellele kui üldse ei jälgita mida süüakse ja kas sellele mikrotoitainete seisukohast ka väärtust on. Mäletan selgelt keskkooli ajast kui meie perel rahaliselt väga laiata polnud, siis oli põhiline söök keedu ja praekartul. Kuigi kartul on rikas foolhappe allikas, siis sealt ikka kõike keha jaoks vajalikku ikka kätte ei saa. Meie kehad on aga loodud meid kaitsma ehk seal on suured allikad ja keha kohaneb vastavalt sellele mida saada on. Mineraalainete puudusel võetakse need keha kõige mineraaliderohkematest kohtadest ehk luudest.  See võtab ikka aastaid, et lõpuks sealt mineraalide "laenamine" tunda annaks. Aga lõpuks ta siiski annab.

Et ma siiani ei ole tahtnud, vastupidiselt üldlevinud meetodile oma silmanägemise parandamiseks laserlõikust ette võtta, otsustasin natuke endale selgemaks teha, et mida mu silmad minult vajavad. Siin on lühike kokkuvõte sellest, mis ma leidnud olen.

Silmanärvi ehk kollatähni degeneratsiooni ehk kärbumise vastu (põhjustab lühinägelikkust) aitavad beeta-karoteen kombineerituna tsingi, C- ja E-vitamiiniga, bioflavonoidid, luteiin ja karotenoidid, omega-3-rasvhapped, seleen kombineerituna karotenoidide, C- ja E-vitamiiniga ja D-vitamiin.

Silma läätse läbipaistvuse muutumise vastu võivad abiks olla bioflavonoidid, luteiin ja karotenoidid ning C-vitamiin.

Kuiva silma sündroomi osas võib abi olla omega-3-rasvhapetest ja A-vitamiinist. A-vitamiinist kombineerituna tsingiga võib abi olla ka kanapimeduse puhul (halb nägemine pimedas).

Et seda kõike inimkeelsemaks ja praktilisemaks tõlgendada, peaks menüüs leiduma järgmisi toiduaineid: spinat, rabarber, brokkoli, paprika, suvikõrvits, maasikad, apelsin, kiivi, lõhe, krevetid, krabiliha,  veiseliha, muna, või, parapähklid, pruun riis,  pistaatsiapähklid, kreeka pähklid, mandlid, päevalilleseemned ja metspähklid.

Mis minu silmadele võis hästi mõjuda, on omega-3-rasvhapped ja D-vitamiin, mida olen tarvitanud iga päev vastavalt päevasele ettenähtud normile. Minu ostunimekirja lisandusid mõned pähklid ja eriti jäid silma jälle parapähklid ja neis sisalduv seleen, mis on ka südame tervisele õiges koguses väga hea.

Ma ei ole arst ning siinkohal toodud informatsiooni kasutagu igaüks omal vastutusel. Saamaks täit ülevaadet oma tervisest, külastage oma perearsti või laske teha uuringuid Synlabis. 

Ülekaalulised alatoitumuses inimesed

Tänapäeva ühiskonnas kipuvad inimesed olema ülekaalulised ja alatoitumuses. Te küsite kuidas see on võimalik? See on väga lihtne. Meie toit sisaldab makrotoitaineid - valke, rasvu ja süsivesikuid, millest saame kaloreid, mikrotoitaineid ehk vitamiine, mineraalaineid ning aminohappeid. Inimestel kipub olema järjest vähem aega valida endale õigeid toiduaineid ja nendest süüa teha ning järjest rohkem kättesaadav on töödeldud valmistoit. Ja isegi kui me valmistaks endale võimalikult parimast toorainest süüa, siis see kipub sisaldama nii vähe mikrotoitaineid, et sellest piisava koguse kättesaamiseks ja samal ajal makrotoitainetest ülekaaluliseks muutumist vältimaks peaksime olema profisportlased.

Seega tuleks piisava koguse mikrotoitainete kättesaamiseks teha endale selgeks, mis mida sisaldab, mille jaoks miski hea on, et saada võimalikult väiksest makrotoitainetekogusest kätte võimalikult suur mikrotoitainete hulk. Mõõdukat liikumist seejuures unustamata.

Pean tunnistama, et eelmiste jõulude ajal koos sõbrannadega tehtud jõulureisi ajal Saksamaale, Austriasse ja Itaaliasse veetsime mitu pikka päeva üksteisega koos. Üks neist sõbrannadest on minu mäletamist mööda juba mu ülikooliajast saadik uurinud ja endale keha füsioloogiat, vitamiine ja mineraalaineid selgeks teinud. Ta kirjutab ka fitness.ee foorumi tarbeks erinevaid artikleid ehk ta on sellel alal tõenäoliselt Eesti üks parimaid. Enamiku inimestega õigest toitumisest rääkides kohtab tihti suhtumist, et see kõik on ju nii keeruline ja ainetel on koosmõjud ja pealegi arvatakse ennast söömas  tervisklikult. Me koos aga arutasime selle reisi jooksul kõikvõimalike sümptomite ja ainete mõjusid nii, et mõni hommik ärkasime üles ja valasime teise sõbrannaga ta küsimuste laviiniga üle. Kui keegi oleks meid kõrvalt näinud, oleks võinud arvata, et tegemist on ülekaaluliste, liigese- ja südamehädade käes vaevlevate kiilaspäisuse ja liigse karvakasvu käes vaevlevate ebarditega. Tahtmine teada saada aga kuidas inimene töötab, on nii põnev.

Jah, ongi keeruline ja päris tülikas endale selgeks teha, aga ka iga väike samm teadmiste poole aitab eesmärgile lähemale. Kas pole irooniline, et koolis peame tuupima matemaatikat ja füüsikat, aga täiskasvanuks saades puuduvad meil teadmised, kuidas oma kehale õiget kütust anda nii, et ta meid kaua läbi elu sõidutaks. Oma bensiinimootoriga autole me ei taha ju diiselkütust paaki panna? Inimesed arvavad, et kui ollakse paks, siis tuleb söömisest loobuda, aga siis jääme ju kogu rakutoidust ilma. Meie kehad vajavad rakutasandil süüa, ärme jäta neid nälga.

Mis aga mind on ajendanud endale neid asju selgemaks tegema? Eks ikka häda aja härja kaevu. Peale pikaajalist ravimata mandlipõletikku ja sellele järgnenud südamelihastepõletikku kombineerituna ohtra trenniga, lõppes see mu jaoks südamelihase kahjustusega. Et arstid aitavad saadaolevate ravimitega ainult südamelihast nö "pehmeks" teha ja täielikku paranemislootust ei antud, siis ei jäänud muud üle kui oma tervis enda kätte haarata. Et neist vähestest teadmistest, mis ma kogunud olen, võib alustuseks nii mõnelgi abiks olla, siis ma mõtlesin oma märkmed edaspidi siinkohas ka kirja panna.

Hopp

Olen seda teinud juba 7 korda, pea sellest ajast alates kui see võimalus tekkis. PEaaegu kõik neist on mulle olnud võhivõõrad. Üks teatav ministeerium peab seda ebaseaduslikuks ja litsentsita tegevuseks. Samas on seda juba seni tehtud kuni autod olemas on olnud, väikeste erinevate nüanssidega.

Peale 50ndatel toimunud põllumajanduse kollektiviseerimist oli eestlaste tahe ühistegevust teha vähene. Mida aeg edasi, seda rohkem on kodanikeühendusi ja -algatusi. Kes taksoga sõidab, teab kindlasti rakendust Taxify. Nüüd on Taxify loojad loonud uue rakenduse Hopp asendamaks Facebookis tekkinud kommuuni, kus vahetati infot Tartu ja Tallinna vahel liikuvate autojuhtide ja sõita soovijate vahel. Mulle meeldib see rakendus mitmel põhjusel.

Ühest küljest seetõttu, et võõrad inimesed suudavad midagi ühise eesmärgi nimel kokku leppida ja koos teha. Eestlased suudavad küll midagi koos teha.

Lisaks on mõlemad pooled rahul - see, kes nagunii oma autoga sõidab, saab sõidukulusid jagada ja kes tahab kahe linna vahel liikuda, saab odavama hinnaga kui bussiga sõites ning lisaks saab enamasti autojuhiga kokku leppida, et ehk saab kodule lähemale kui lihtsalt bussijaama. Jah loomulikult on valitsuse mure selles, et bussiettevõtetel jääb selle tõttu tulu saamata ja reisijateveoluba omamata on asi ikka reguleerimata ja jumal teab kes inimesi veab. Valitsuse arvates tegelen reisijatele oma auto koos juhiga väljarentimisega. Esimese argumendi vastu räägib see, et päris tihti leian endaga kaasa sõitma inimesi, kes lihtsalt ei saa tipptunnil bussipiletit. Kas siis peaks sõitmata jääma? Teise argumendi kahjuks räägib aga see, et vähemalt 100 aastat on noored tee ääres hääletanud ja pöidlaküüdiga kasvõi Euroopasse sõitnud. See, kas selle eest autojuhile ka sümpaatne tasu makstakse, ei muuda sõitu kuidagi turvalisemaks või paremaks.

Mis peamine - ma ei pea üksi sõitma, vaid mu aeg kahe linna vahel sõites on sisustatud väga huvitavate inimestega vesteldes.

Küll on kokku saanud inimesed, kes üksteist tunnevad, aga ei teadnud, et nad sama auto peale satuvad. Näiteks ükskord tahtis minuga Tartust Tallinna sõita üks poiss (ettekandja). Kui kaks noort (trummar veebikujundaja ja meigikunstnik) tahaistemele lisaks tulid, siis tekkis korraks kohmetu hetk ja imestus, et oo, mida sa Tallinna inimene Tartus tegid ja kuidas me ühe auto peale sattusime. Ma loodan, et tegemist polnud endiste kallimatega, kellest üks nüüd oma endise kallima uue poiss-sõbraga poole meetri kaugusel 2 tundi veetma pidi.

Meenub üks ema, kes oma tütre (üliõpilane ja kõva hiphopi tantsija) Elvast Tartusse auto peale tõi, et võhivõõras ta tütre oma autoga Tallinna viiks. Küsisin ka, et kas ema muretseb. Ütles, et ei muretse. Võibolla oli lihtsalt viisakas.

Sõbra laps on sattunud minu ja vennaga kaasa sõitma, pärast viis Tallinnas hoopis mu venna koju hoolimata sellest, et vend võttis Tartust suure radiaatori endaga kaasa.

Sel pühapäeval sõitsin Tartust tagasi Tallinna jälle puha Tallinna inimestega. Ühe poisi (trummar ja kokk) sain küsida kuidas veiseliha küpsetada. Teiste reisijatega koos saime uurida millised on Tallinna restoranide personalihoidmise poliitikad ja palgad.

Nii mõnegi Tallinna restorani kohta tean veel mõndagi, sest ettekandjaid on minuga veelgi kaasa sõitnud. Lisaks oli tollel sõidul ühe riigiasutuse pressiesindaja ja üks tsiklitüdruk.

Kuigi kõik reisijad on olnud omamoodi armsad ja huvitavad. Noh mitte nii väga see sõjaväelase riietuses poiss, kes juba sõitu kokkuleppides oli telefonis rääkides väga hädise häälega ja terve tee ajas tagasi telefoni laadijat järgmiseks päevaks kui võibolla aku tühjaks saab ja kelle linnast välja otse koju viisin. Kõige huvitavam reisija oli üks Tallinna poiss, kes palju aega Tartus elanud ja üldse mööda maailma pikalt ringi reisinud. Temaga jätkus meil juttu maast ja ilmast terveks sõiduks, kahju, et sõit nii lühikeseks jäi. Järgmiste reisideni!

Endurokoolitus

Laupäeva hommikul helises telefon kell 7. Ikka selleks, et taaskord panna selga tsikliriided, kuid seekord hoopis koolitusele minekuks. Igal aastal olen püüdnud vähemalt korra hooaja jooksul mootorrattakoolitusel käia. Eks ise analüüsin ka, aga vähemalt üks koolitus aastas annab konkreetsema eesmärgi ja tagab teatava distsipliini. Eelmisel aastal oli see Motohundi kevadkoolitus ja juulis Eesti Motomatkajate Klubi poolt korraldatud ringrajakoolitus Audrus. Üle-eelmisel aastal mõlemad Moto Survivali kursused. Sel aastal korraldas Motohunt oma tiimi liikmetele Artur Kimi enduro- ehk maastikusõidu koolituse. Koolitaja alustas maastikusõitmisega 2007. aastal ning 2010. aastal omandas BMW instuktori õigused. Võistlustel ta ei osale, vaid meeldib lihtsalt maastikul sõita.

Koolituse sissejuhatuse ajal kui öeldi, et täna sõidame oma ratastel ainult püsti ja õhtul suudab igaüks püsti seistes teha "kaheksat" väiksemal ala kui siiani. Kõigi näod peegeldasid umbusku ja kahtlusi, et kas ikka, sest meil enamusel siiski tänavarattad ja enamus pole just palju maastikul sõitnud. Vaikselt, aga hakkasime harjutustega pihta ja midagi kontimurdvat ei olnud. Kõik, mis teha paluti, tehti ära.

Peale harjutusi ikka pausid puhamiseks ja veejoomiseks sisse ning ikka edasi.

Enn ja Margo olid koolitusele tulnud 1000 km sõitnud ratastega. Varem olid nad tõsised kroomimehed, aga peale viimast Rumeeniareisi tekkisid neile hoopis sellised rattad. Üks neist sai ka "sisseõnnistatud" (loe: kukkus külili).

Ühe koolitusel osalenu jaoks ei piirdunud asi ainult külili kukkumisega, vaid juht viidi autoga Võru erakorralise meditsiiniosakonda. Õnnetus juhtus pidurdamise ajal, kui kiiruseks oli ette nähtud 30 km/h, kuid kaugelt vaadates oli kiirus siiski suurem. Kõrge ratta pealt õlaga vastu maad ja tõenäoliselt rangluumurd. Rattal mootoris auks sees ja õli väljas.

Üks harjutus nägi ette nõlvast ülessõitmist, mis peale esimest ringi nägi välja nagu krossirada. Isegi tänavaratastega oli sealt võimalik üles sõita ja ikka püsti.

Mõned rattad jäid kinni ja kukkusid külili, aga see rohkem vähese gaasi viga.

Päeva lõpuks olid reielihased püsti seismisest valusad ja keha ka üldiselt väsinud, aga näod õnnelikud ja rahuolevad. Mu jaoks oli koolituse kõige suurem väärtus Tartu Maratoni rajal kolmest kukkumisest jäänud kangusest (hirmust) lahtisaamine. Jääme järgmist koolitust ootama!

Gran Fondo

Sel aastal korraldasid Hawaii Express ja TriSmile koostöös esmakordselt jalgratta temposõidu Gran Fondo. Järgmise aasta võistlust juba planeeritakse.

Sõidu idee on selline, et igaüks valib oma vormi ja kiiruse järgi sobiva grupi (25 km/h, 30 km/h või 35 km/h) ning vastava grupiga sõidetakse üheskoos 220 km Tallinnast Tartusse. Teel on mõned kiirenduslõigud, kus jalgratturid saavad ennast proovile panna ning peale kiirendust võetakse grupp jälle kokku.

Kohtusime Tartust tulnud pundiga 19. augusti õhtul Tallinnas Ahtri Olerexis, kust liikusime edasi Al Bastionesse õhtusöögile. Seal oli juba palju tuttavaid nägusid ees ootamas.

Peale õhtusööki suundusime oma konvoiga läbi vanalinna Gustav Adolfi Gümnaasiumisse, kus oli Tartust tulijatele öömaja. Enne aga kui kõik said kotti pugeda ja magusasse unne vajuda, oli meil koosolek, kus arutasime võistlusega seonduva läbi. Et selline võistlus oli esmakordne ja Tartu inimesed Tallinnat ja selle lähiümbrust väga ei tunne, venis kell 22 alanud koosolek ligi kolmetunniseks.

20. august on enamasti puhkepäev, kus saab kaua magada, aeglaselt ärgata ja rahulikult hommikukohvi nautida. Muundunud vabatahtliku geeniga inimesed aga ärkasid sel hommikul kell 6, et kell 7 vabaduse väljakul olla ja kell 8 sealt koos jalgratturitega startida, et hiljemalt kell 18 Tartus olla. Gustav Adolfi Gümnaasiumis olla kuulu järgi kell kogemata kell 5 helisenud nii, et kõik nagu üks mees üles ärkasid.

Vahepeatus Tamsalus. Üks jalgratturitest tuli supipausi juures meie juurde ja ütles, et me oskame oma tööd väga hästi ja on näha, et oleme seda harjutanud. Ei osanud kohmetusest muud öelda, kui et "Natuke jah". Tegelikult aga on sellised hetked just need, mis meie geenid ära rikuvad ja ikka ja jälle mingeid väljakutseid vastu võtma panevad. Ikka selleks, et meie jalgratturid ennast teedel turvaliselt tunneks. Kui peale finišit Püssirohukeldrisse õhtusöögile läksime, plaksutati meie sisenemise peale. See võttis silma märjaks.

Meie grupi tempomeister oli Vembu alias Jaano, kellega tegime ka sõidu jooksul koostööd, eriti just seda osa, mis puudutas ühist peatust, et jalgratturid ennast veidi kergendada saaks - tüdrukud vasakule (kükitades) ja poisid paremale (püsti).
Meid oli selle grupi jaoks kokku 7: Urmas, Tanel, Riho, Rando, Mirja, Timo ja mina. Riho, Tanel ja Urmas olid meie grupi turvarattad, kelle ülesanne oli ees liiklus maha rahustada. Mirja ja Timo olid esialgu grupi taga, et autosid grupist eemal hoida, kuid Mirja sai selle tööga üksi ilusti hakkama, nii läks Timo samuti turvarattaks ja ta tegi oma tööd väga innukalt (kaugelt näha, et ka geen rikutud). Rando sai kõige raskema töö, kuid samas andis see talle 9 maanteel veedetud tunni jooksul piisavalt tegevust - ta tõi taganttulevaid autosid grupist mööda. Rando kogemust ja sõiduoskusti arvestades, selle osa pärast muretsema ei pidanud. Ise olin grupi ees ja aitasin Randole teed ette vaadata ning sõitsin vajadusel grupi sees ringi, et vaadata, et kõik toimiks.

Tähelepanekud järgmiseks aastaks (karta on, et paranemist pole näha):

• turvarattad arvestaksid grupi laiusega ja ei võtaks autosid tee äärde seisma, vaid ainult aeglustaksid neid;
• turvaratturid saavad anda ka autode konvoi möödatoojale infot selle kohta kas vastassuund on vaba;
• viimase jalgratturi taga on alati turvatsikkel, kes ei lase autodel ratturitele tagant läheneda;
• autosid toovad mööda ainult need ratturid, kellega see on kokku lepitud ja kes on 100% kindlad, et neil on ruumi, kuhu autosid tuua.

Prahas

Viimastel aastatel kipub nii juhtuma, et satun samasse riiki samal aastal mitu korda, kuigi varem pole seal kunagi käinud. Eelmisel aastal sai käidud tööasjus Moldovas nii juunis kui oktoobris. Kui ma 2013. aastal peale Horvaatia reisi panin paberile Tšehhi reisi, ei saanud ma ju ometi teada, et 2015. aasta augustis on mul vaja ka Prahasse koolitusele minna. Aga sel aastal täpselt nii juhtuski, et kui me 29. juulil ratastel tagasi Eestisse jõudsime, oli vaja 9. augustil juba lennukile istuda ja samasse kohta tagasi lennata. Paljud sõbrad küsisid, et mis sa siia tagasi üldse tagasi tulid, jäänud siis sinna.

Meie selleaastase motoreisi seiklused on põhjalikult kirja pandud reisiblogisse. Oma teisest Praha reisisst annan siinkohal aga veel põhjalikuma ülevaate, sest sain veel lisaks 4 päeva ainult seal olla.

Augusti varahommik Tallinna lennujaamas.

Et olin eelmisel päeval Võrus Tamula ääres toimunud klassikokkutulekul käinud ja õhtul sealt veel Tallinna sõitnud, siis mu uni kell 4 ärgates väga pikk ei olnud. Kui ma lõunaks läbi Helsingi lennates Prahasse jõudsin, lülitasin hotellis konditsioneeri välja (ei tea, miks nad arvavad, et inimesed suvel külmkapis tahavad aega veeta) ja kerisin kohe magama. Peale kolme tundi sügavat talveund, võtsin suuna kohe linnapoole, sest mõned kohad jäid kaks nädalat varem ebapiisava eeltöö tõttu nägemata.

Esiteks olin tahtnud kangesti näha treppe, mis viisid üles Praha kindluse juurde. Kaardilt vaadates sõitsime eelmisel reisil treppide esimestest astmetest trammiga mitu korda mööda, aga silma nad millegipärast ei jäänud. Rääkisin küll reisikaaslastele, et ühed trepid on kuskil, aga et me ainult ühe päeva Prahas veetsime, me sinna lõpuks ei jõudnudki. Keskaegsetelt treppidel avaneb vaade kogu linnale. Õhtupäikese käes on Praha ainult punaste katuste linn.

Peale lossi juurest allatulekut, oli üllatav samast kõrvalt pisikesest parginurgast metroojaama kõrval leida pisike purskkaev, kuhu kõik oma jalad jahutuseks pistnud olid ja lapsed veega hullasid. Ega minagi suutnud oma varbaid sisse kastamata jätta. Ühes basseininurgas oli kuulda eestikeelt, aga millegipärast lihtsalt naeratasin neile nende seljatagant möödaminnes ja rääkima ei läinud. Kuidagi äge ongi mõnikord võõras linnas olla täitsa võõraste keskel. Kui mul motoreisi ajaks poleks reisikaaslasi tekkinud, oleksite saanudki reisiblogist lugeda kuidas on kulgeda üksi läbi Euroopa. Aga tekkis ja mõnus seltskond pealekauba.

Praha vanalinna ühendab lossiga üle Vlatava jõe laiuv Karli sild, mille ehitamist alustati juba 12. sajandi keskpaigas. Selleks, et munakollasega kindlustada, et sild saaks tugev, palus kuningas Charles IV maarahval saata linna mune. Et aga maarahvas arvas, et linnas on nälg lahti, saatsid nad linna peale munade veel muidki toiduaineid. Kindlustamaks, et munad pikal teekonnal katki ei läheks, keetsid nad munad igaks juhuks ära.

Vaade Karli sillalt vanalinna poole, kust viib kitsas käänuline Karlova tänav läbi vanalinna raekoja platsile. Seal võib näha tänavatel kedagi pidevalt millegagi üles astumas. Küll on seal üksik muusik kitarri ja võimendiga või terve ansambel või tuletaltsutaja või seebimullitegijad jne.

Otsisin üles ka selle koha, kus ma eelmise reisi ajal oma rattaga rehvivahetusest tulles oleks tahtnud kangesti pilti teha, aga seekord kahjuks põles fooris roheline tuli ja pidin liiklusega kaasa minema. Kujutage siia pildile nüüd ratta lenks peale - sellise pildi olekski tahtnud teha.

Vaade Karli sillalt Praha kindlusele.

Käisin teisel päeval veel üleval kindluse juures, kus on müüride vahel ka suur Vituse katedraal, mille tipud paistavadki ülemisel pildil.

Eelmisel korral üleval käies oli tunne, et alla viib ka teine trepp. Seekord leidsingi ülevalt teise trepi ka üles ning need tõid mind vanalinna majade vahele. Eile läksin siit mööda teadmata, et siit ka trepid üles viivad, sest nad on nii varjatud. Soovitan selle otsa üles otsida ja siit üles minna.

Igal pool linnas müüakse erinevas vormis kunsti. Mulle jäid mitmel korral silma ilusaid öised fotod. Ühel neist olid üle Vlatava jõe asuvad sillad. Eelmisel korral leidsime selle koha, kust sildu pildistada üles, seekord otsustasin sinna ka pimedas minna. Veidi kõhe oli kui ma öösel põõsaste vahel Hanavski paviljoni juurde üles rühkisin, üleval aga ootas mind juba selline fotograafide hord eest, et seal ruumi ühele statiivile enam poleks olnud. Tegin telefoniga vaikselt puu taga pildi ära.

Mõned tööalased klõpsud ka. Tšehhi kolleegid saavad oma lõunapausi katusel asuval terrassil veeta. Seal oli umbes 40 kraadi kuuma, kuid minu jaoks oli see nagu sõõm värsket õhku kui sain külmast (jälle sügavkülmutatakse inimesi) koolitusklassist sooja kätte. Ungari kolleeg käis isegi ekstra sukkpükse ostmas, et koolitusel ennast ära ei külmetaks. Püüdsime küll aegajalt külmakraade maha keerata. Õnneks oli väljas soe ja õhtul sai 35 kraadi käes ennast jälle üles sulatada ja natuke seda sooja põues ka Eestisse kaasa võtta.

Võõrustajad korraldasid meile ka õhtusöögi, millel osalesid kolleegid Lätist, Poolast, Tšehhist, Belgiast, Luksemburgist, Horvaatiast, Ungarist ja Rumeeniast.

Mulle Praha linnana väga meeldib ja läheks sinna kindlasti veel tagasi, aga teeks seda kas mais-juunis või septembris, kus ilmad oleksid juba või veel soojad, aga turiste vähem, sest neid on seal palju. Tunniajase jalutuskäigu jooksul jääd ise tõenäoliselt 500le pildile :)

Euroopa MV maanterattasõidus

Augusti alguses toimusid Tartus Euroopa meistrivõistlused maanterattasõidus. Kuigi see on suur võistlus ja võiks Eestile au ja tähelepanu tuua, siis leidub ikka inimesi, kes virisevad selle üle, et jälle on tänavad kinni ja kuskile sõita ei saa. Tartusse olid kokku kutsutud noored alates Lätist ja Leedust lõpetades Bulgaaria, Itaalia ja Albaaniaga. Võistluse hea korralduse eest saadi kiita ka rahvusvahelistelt kohtunikelt. Peaksime uhked olema.

Kuigi Tartu Maratonist Epu kiri abiliste vajaduse kohta oli mul juba ammu postkastis, siis Pühajärvel kuulsin, et mõned rattad on ikka veel puudu. Andsin Epule teada, et saan neile appi minna. Kasutasin augusti esimese reede puhul oma tööandja poolt lubatud vabatahtliku päeva ja olingi 7. augustil stardis koos teiste mootorratturitega.

Üks asi, mis mulle nende võistluste turvamise juures meeldib lisaks sellele, et saan kasulik olla ja tõesti kellegi ohutuse eest seistes abiks olla, on see, et me teeme seda tööd koostöös politseinikega. Eesti tsiklipolitseinikud on mõnusa huumorimeelega toredad poisid, kes ei pea ennast vabatahtlikest kuidagi paremaks või tähtsamaks, vaid nad on sümpaatsed, sõbralikud ja koostöövalmid. Minu silmis on nad endale nende võistlustega väga head reklaami teinud ja ainult positiivses mõttes. Eelistan kohtuda nendega seal, kui maanteel, kus ei neil ei tohikski põhjust olla mind kinni pidada, sest kihutada mulle ei meeldi.

 Pilt: Kaimo Puniste

Pilt: Kaimo Puniste

Nädala enne seda võistlust sõitis mu vend tsikliga Ringtee tänaval 70 km/h alas ligi 120 km/h ja tõstis vastutulevale tsiklile käppa nagu kord ja kohus. Seekord teine tsiklimees käppa vastu ei tõstnud, vaid vangutas kiivris pead, keeras ringi ja sõitis mu vennale järele. Hea, et asi piirdus 400€ trahviga, mitte enda vigaseks sõitmisega - selleks ju politsei väljas on, et ühtesid kaitsta enda ja teisi teiste eest. Peaks venna hoopis võistlustele kutsuma, siis saab siin nendega lähemalt tutvust teha, mõtleb natuke ohutuse teemadele ja tunnek häbi kui peaks maanteel poistega kohtuma. Vabandust, neil on üks tüdruk ka, kes on ka mulle väga sümpaatne inimene.

Baileyga Pirital

Oleme Baileyga sel suvel palju Pirital käinud, sest meie kodust on sinna ainult 25 minutit läbi Kadrioru jalutamist. Ükskord saime ka Onu Mupo käest pahandada, et meil rihma polnud.

Mind linnaujulas ujumine ei rõõmusta, aga kui Russalka juurde jõuame, muutub Bailey juba kärsituks ja kui luban, siis tormab kohe lainetesse hullama. Ei mäleta korda, mil oleksime sinna läinud ja Bailey mõne teise koeraga mängida poleks saanud. Viimane kord kohtusime teise labradoriga, kellega mängiti sellist mängu, mida ma polnud teda veel mängimas näinud - seista vastamisi teise koeraga ja haukuda vahetpidimata. Seni koerad haukusid, kuni üks mees ligi astus ja palus meid, kas saaksime lasta koertel 5 minutit vaikselt olla. Neil käisid filmivõtted.

Pühajärve triatlon

Augusti algul kui selleaastane motoreis oli seljataha jäänud, olime koos Motohundi meeskonnaga abis Trismile klubil Eesti suurimat triatlonivõistlust turvamas. Nagu viimase aasta võistlustel, oli ka seekord mu ülesandeks veest väljunud ja jalgrattaga maanteele suundunud liidri turvamine. Seekord sain turvata naiste liidrit. Ferroline 111 võistlusel oli suur au tagada Alma Sarapuu turvalisust, kes oma sünnipäeval peale jalgrattal liidriks tõusmist enam kedagi ka jooksurajal mööda ei lasknud ning sellega ka naiste arvestuses võistluse võitis.

Saime ka veidi vihma, kuid võrreldes reisi jooksul Poolas saadud vihmaga, oli see nagu pisike vihmasabin.

Sel aastal on "teenekad" turvajad saanud uhked neoonvestid. Tavapäraselt kasutavad neid mootorratturid, kes sõidavad valgel rattal ja peatavad mõnikord teisi liiklejaid, et nendega näiteks kiiruse teemal juttu ajada.

American Beauty Car Show

Sel nädalavahetusel külastasime juba 15. aastat toimuvat American Beauty Car Showd. Laupäeval toimus Haapsalu linnuses Ameerika autode näitus, kus nägi erinevaid Corvette, Pontiace, Forde, Buicke jne Mulle meeldivad siiski veidi uuemad ja sportlikuma välimusega autod, nagu Ford Mustang ja ka Corvette C3 jättis hea mulje. Kuigi tegemist oli siiski autode näitusega, olid sinna ka mõned Harley Davidsonid sisse sattunud.

Laval lahutasid meelt kodulinna poisid koosseisus Super Hot Cosmos Blues Band ja igavene lemmik Metsatöll, keda mäletamist mööda sai viimati lava ees kuulatud Jõgevatreffi juubeliaastal.

Olles tulnud Ameerika autoga, oli õigus ligipääsuks linnuse esisele parkimisplatsile.

Tegime pisikese tiiru ka rannapromenaadil, kus sattusin kokku patrullis olnud Ainiga. Üleüldse oli ses kauges maanurgas palju tuttavaid nägusid ja kohtumisi.