Türgi lapsed

Lapsed on türklaste jaoks au ja uhkus. Pere suurim väärtus ja edukuse mõõdupuu. Türgi lapsed on väga armsad, kuid Eesti lastest väga erinevad, sest nende kasvatusmentaliteet on hoopis erinev. Kevadelgi märkasin kui meie grupis oli 2 aastane poiss Gert, et nii kui laps tagumiku peale maha potsatas, siis kõik türkalsed jooksid, et ta püsti aidata. Kes ei jooksnud, olid lapse vanemad, sest nende soov oli lapsele iseseisvust õpetada ning ta sai enda tagasi püstiajamisega väga kenasti ise hakkama. Kes aga oli lähedal ja teda püsti ei aitanud, said hukkamõistva pilgu osaliseks.

Ükspäev nägin kuidas laps viskas talle kätteulatatud jäätise üle laua emale näkku, peale mida talle vaikselt seletati kui paha see oli ja jäätise sai ta sellegipoolest kätte. Et ma just loen kaks korda läbi (uskusin, et rohkem ma lugeda ei jõua) puhkuse ajaks kaasavõetud Jan Fenneli raamatut „Koera parim sõber“, mis räägib koerte käitumiskasvatusest, siis meenus seda vaatepilti vaadates raamatust loetu. Laps nagu koergi usub, et tal on liidripositsioon oma ümberkaudsete mõjutamiseks. Seepärast võtab ta ohjad enda kätte ja püüab asjad enda kasuks pöörata, sest see on alati nii töötanud. Ta saab alati soovitud tähelepanu ning kinnituse sellele, et nii saabki asjadega sihile. Türgi peres laps alati saab, mis tahab, mistõttu lapsed on tihti väga lärmakad ja närvilised. Basseini ääres oli vanem naine koos oma tütre ja tema lastega - tütre ja pojaga. Poeg oli vast 13 ja tütar 8 aastane. Kui vanaema seisis basseini servas, siis poiss pani talle oma jala pähe. Kui poeg tahtis vees õde vee alla kiskuda ja nutma hakkas, siis ema ainult naeris selle peale. Vahepeal võttis poiss vahtkummist ujumistoru ja lõi sellega täiest jõust vastu vett. Kogu tema olekust kumas välja tahtmist pidevalt naisperele tõestada, kes siin majas peremees on.

Naised on oma olemuselt väga malbed ja kodule orineteeritud. Tööl nad enamasti ei käi - kasvatavad lapsi, teevad süüa ja hoiavad kodu korras.