Laupäeval läksin tavapärasest varasemal ajal dušši alla ning läksin päris ähmi. Tavaliselt keerasin kaks kraani lahti ja sealt tuli selline leige vesi, mis pähe nirisedes muutus reite peale jõudes kehal olevast kuumusest keha jaoks soojaks. Seekord aga hüppa või kabiinist välja, sest oleks peaaegu ennast elusast peast nagu vähi ära keetnud. Tükk aega timmisin, et vesi õigeks saada. Vahepeal tekkis juba kahtlus, et täna tuleb mõlemast kraanist kuuma vett, sest eks tuligi ju varem mõelmast kraanist ka külma: noh, et keegi on lihtsalt mõlemad otsad kuuma vee peale ümber tõstnud. Siis võtsin kätte ja keerasin ühe kraani kinni, et aru saada mis ja kus, sest pea oli juba šampoonine ja oleks nagu häda see endale pähe jätta. Et aga külma ja sooja vee ümberlülitus minust kuskil kaugemal toimus, võttis külma vee leidmine päris tükk aega ja meisterlikku kraanide väntamist. Seega kokkuvõtteks - peale viiendat päeva on selge – külm vesi tuleb parempoolsest nupust ja aegajalt kuuma saab vasakpoolsest. Olukorra selgituseks: siin ei köeta sooja vett elektriboileritega, vaid sooja vee kütab soojaks päike, mis kenasti päev otsa katusele paigutatud paakidele paistab. Juba eelmise reisi ajal sai mulle selgeks, et kui tahad pärisel sooja vett saada, siis peab kuskil 17 ajal dušši alla minema, siis on paagid päevasest päiksest maksimaalselt kuumad ja ülejäänud inimesed ei ole seda veel jõudnud ära kasutada, sest õhtusöögini on veel mõned tunnid aega. Tegelikult ma ei tahtnudki viriseda selle üle, et sooja vett ei ole, sest ega seda väga ei tahagi. Keha on igapäevasest 33-34 kraadisest kuumusest niigi kuum ja kuum vesi lihtsalt oli väga ootamatu.Pühapäeva hommikul enne seitset dušsi all käies tuli sealt mulle üllatuseks sooja vett. Ehk jõudis see juba päikese tõusust saadik niipalju soojeneda.
No comments:
Post a Comment