Shönbrunn´i loomaaed

Viinis Schönbrunni palee aias asuv loomaaed sai alguse 1752. aastal kui Rooma imperaator Francis I lasi oma naise Maria Theresia jaoks ehitada haruldaste loomade hoiupaiga. Loomaaia keskel asuv paviljon oli kuninglikule perele koht, kus oma külalisi võõrustada ning loomade aedikud paigutati ringina paviljoni ümber.

Üle 250 aasta vanusena, teeb see Schönbrunni loomaaiast maailma vanima. See on ka üks väheseid loomaaedu, kus peetakse hiidpandasid. Meie külastuse ajal ei olnud küll pandadel erilist tuju meile oma mustade rõngastega ümbritsetud silmadega ja nunnu ninaga nägu näidata, vaid pigem oli eelistus bambust närida:

Väga sümpaatse mulje jätsid tapiirid - sellised rõõmsad kepsutajad nagu kevadised vasikad. Tapiirid on ninasarvikute sugulastest imetajad, keda looduses leidub Lõuna- ja Keskameerikas ning Kagu-Aasias.

Tapiiridega samas aedikus istusid paigaletardunud kehahoiaku, kuid valvsa pilguga kapibaarad - maailma suurimad närilised, kes kaaluvad 50-70 kg:

Vabandust, aga sipelgaõgija portree ei tulnud mul kuidagi välja, küll jäid silmad pildilt välja, küll nina. Kompromiss on siin:

Sellest kuidas paabulinnud mind jalust maha tahtsid joosta, mul fotoreportaaži ei ole, sest ma jõudsin ainult tummalt seista ja kaashäälikuid välja öelda. Ja no see ei ole ka just kõige sündsam pilt, kuidas kaks mangusti vahetpidamata kolmandat meisterdasid, kuigi puuri äärest kostus saksakeelne nunnu sõna "kuscheln" (kaisutama)  :) Tallinna loomaaias on pelikane nähtud küll, aga Schönbrunnis sain ikka ilusama portree:

Lisaks kõigile eelnevaile loomadele (v.a. pelikan) nägin esimest korda oma silmaga ka punast pandat. Pingviinide basseini juures ei olnud erilist lootust mõnd ujuvat pingviini vee all kaameraga tabada, kuid hilisem piltide ülevaatus andis ühe kehvi valgustingimusi arvestades päris hea kaadri:

Pärast pingviinide pildistamist sattusime kohe päiksevalguses jalutava jääkaru ekspositsiooni juurde ja kes fotoaparaadi seadistusi siis kohe jõudis vahetada. Ühesõnaga esimesed kaadrid jääkarust kriitikat ei kannatanud. Peale väikest õllepausi kolleegidega, suundusime veel 20 loomaaia sulgemiseni jäävaks minutiks viimaseid kaadreid püüdma. Võte veel ühest mulle elukorralduse ja loomu poolest väga sümpaatsest loomast - surrikaadist (ingl. k. meerkat):

Leemurid lihtsalt ei vaja kommentaari, pilt räägib enda eest:

Kui ma kunagi rääkisin sebrade kollaažist, mille ma panin veebist allalaaditud piltidest kokku, siis nüüd on mul ka päris enda tehtud pildid sebradest:

Elevandid on ka minu jaoks äärmiselt sümpaatsed oma väärikuse ja tarkusega:

Selleks korraks kõik!