Reede 23. juuli. Reede on Alanyas puuvilja ja köögivilja turupäev. Siis tulevad kõik ümberkaudsete külade põllumehed Alanyasse oma kaupa müütama. Eelmisel korral sinna kahjuks ei jõudnud, kuid see pidi olema midagi, mida peab oma silmaga nägema ja sõnadesse ei saavat panna. Sel hommikul ärkasin hommikul 5:30. Vahtisin tükk aega lakke ning püüdsin veel magada. Kell 7 taipasin enda meeleheaks, et poole tunni pärast saab süüa ja siis saab juba päevale hoo sisse lükata. Enne kaheksat seadsin juba sammud 20 minuti jalutusteekonna kaugusel asuvale turule.
Arbuusid, melonid, virsikud, murelid, aprikoosid, banaanid, viinamarjad, sidrunid, apelsinid, baklažaanid, maisitõlvikud, kartulid, kurgid, tomatid, isegi pirnid ja õunad olid enamasti hoolikalt kas ringidesse, tornidesse või sabadega ühte suunda seatud.
Paprika ja ubade sättimisega küll õnneks selles mõttes keegi vaeva ei olnud näinud, kuid see-eest olid virnad ühe suuruse ja kujuga tehtud.
Lettide ja kastide vahel sagivad põllumehed, kelle tunneb ära pükste järgi, mille jalgevahe ripub põlvedeni. Seda kõike saadab paaris kohas suurtes tünnides keedetavate maisitõlvikute keetmisest ja kingakarbi suurustest kastidest ehitatud vürtsilettidel tulev lõhn. Selline väljapanek, et lausa ajab ostma.
Ma piirdusin siiski kilo väga suurte magusate ja mahlaste murelite ning türgi õuna teega. Järgmine reede ma enam nii tagasihoidlik ei ole. Ehk siiski suutsin kübekesegi sõnadesse panna.
No comments:
Post a Comment