2010 aasta spordiklubi trennide statistika

Liitusin selle aasta 19. jaanuaril My Fitness spordiklubiga. Võtsin appi igapäevase abimehe MS Exceli ja tegin veidi statistikat.

Alates 25. jaanuarist kuni tänase viimase trennini käisin kokku 132 trennis. Trennid jaotusid kuude lõikes järgmiselt:

Keskmiselt käisin ühes kuus trennis 11 korda ja ühe nädala jooksul 3 korda.

Kokku andis trenne 13 erinevat treenerit, kellest kõige enam:

1. Jaanika Kaljuvee trennis 45 korral,
2. Rica Varuli trennis 36 korral ja
   
3. Caspar Austa trennis 24 korral.

Kõige populaarsemad treeningud olid:

1. rattatrenn 41 korral, millest 24 korral käisin Caspari trennis,
2. bodypump 39 korral, millest 32 korral käisin Jaanika trennis ja
3. bodybalance 34 korral, millest 33 korral käisin Rica trennis.

 Nagu näha, olen treeneritele truu - kui treener oskab hästi trenni teha, siis tema juures enamasti käingi.

Kaks trenni järjest samal päeval käisin 2 korral. Kahel novembri nädalal sattusin nii hoogu, et käisin 5 korda nädalas trennis.

Nädalapäevadest:

• esmaspäeval käisin trennis 31 korral, millest bodypump´is 24 korral;
• teisipäeval käisin trennis 38 korral,  millest bodybalance´is 32 korral;
• kolmapäeval käisin trennis 24 korral käisin, millest 13 korral käisin 90 minutises maratonis (ratas);
• neljapäeval käisin trennis 15 korral, millest 7 korral käisin intervallis (ratas);
• reedel käisin samuti trennis 15 korral, millest 8 korral zumbas;
• laupäeval käisin trennis 5 korral (sh 2 rattatrenni) ja pühapäeval 4 korral (sh 3 rattatrenni).

Trenni kellaaegadest:

54 korral algas trenn 17:15 ja 29 korral 17:30. Neist trennidest ainult 4 olid nädalavahetustel, seega 60% trennidest teen otse peale tööd. Mulle meeldib jah kohe peale tööd trenni minna.

Kõige varasem trenn algas 11:30 ja kõige hilisem 19:00.
Trenni tulemusel näeb endale fotokat ulatada paluv tütarlaps välja selliselt:

Uute trennideni uuel aastal!

Meelrahu ja südamesoojust!

 

Kui ma väike olin, pidin tihti pettuma, et isa jõuluvana ei näinud. Isa pidi jõulude ajal tihti hambaarsti juures käima.

Lambad pidavat...

... kärna minema kui pühade ajal käsitööd teha. Siiski, võtsin riski ja tegin üht-teist valmis, sest eks ole see rohkem hobi, mitte palgatöö ja lambaid, kes haigeks võiks jääda, mul ka ei ole.

Jõuluvana oli helde ja tõi mulle kingi, mis kasutamisel natuke hoidmist vajab. Sellepärast tegin talle sellise vutlari. Sai päris selline nagu enne tegema hakkamist ette kujutasin.

Mul on üks korv, mida ma kasutan väikeste riideesemete ja vööde hoidmiseks. Et ta aga väga kare oli ja mõnikord mõned sukad ära lõhkus, otsustasin teda natuke vooderdada. Tulemus sai selline:

 

Treener ja treenitav

"Miks sa sööd pihvi?! Võta kohupiimakreemi!"

"Ma söön ühe pihvi ja siis võtan kohupiimakreemi!"

"Pealegi pihvid on ju kellelegi teisele!"

"No on jah, aga trenn on alles 5. jaanuaril, nad ei säili senikaua."

"Sa võid kodus ka trenni teha!"

"Treener tahab ka pihvi süüa!"

"Treenitav tahab veel rohkem pihvi süüa!"

Talv

Marguse ema võileivatort

Kolleeg tõi meile sünnipäeva puhul oma ema tehtud võileivatorti. Pika pinnimise peale saime ka retsepti tema käest. Nüüd olen seda torti teinud juba 4-5 korda ning iga korraga muutub see omanäolisemaks ja maitsvamaks. Ma loodan, et Margus ei pahanda, et ma enda poolt tuunitud pereretsepti avaldan, aga teised kolleegid pitsitavad nüüd minu käest retsepti.

Koostisained:

pool pätsi peenleiba

pool pakki võid

1 klaas puljongit

1 pakk hapukoort

1 väike pakk vahukoort

1 karp murulauguga toorjuustu

1 lepasuitsu kana

1 pakk tilliga kanasinki

2 paprikat

6 marineeritud kurki

1 teelusikatäis mädarõigast

40 g želatiini

Tordi põhi:

Purusta leib köögikombaini abil puruks. Lisa leivapurule soe puljong ja toasõe või. Sega ühtlaseks massiks ja suru lahtikäiva koogivormi põhjale.

Täidis:

Pane 30 g želatiini vähese kogusega veega paisuma. Purusta köögikombainis eraldi suitsukana, sink, paprika, 3 marineeritud kurki. Vala need eraldi kaussi. Kombainis võid segada omavahel ka hapukoore, mädarõika, toorjuustu ja soovi korral ka majoneesi (Marguse ema retseptis oli majonees). Vala see muule mödile peale. Kõige lõpuks vahusta vahukoor ja vala see ka täidise sisse. Sega kõik omavahel kokku ja maitse kas, täidis maitseb nii nagu sa tahaksid. Võibolla tahad lisada soola või värsket tilli. Sulata kuumavee vannis želatiin ja lase jahtuda. Sega želatiin täidise sisse kui želatiin ja täidis on enam-vähem sama temperatuuriga. Sega kiirelt segi ja vala põhjale. Pane külmkappi seisma kuni täidis on tarretunud.

Kaunistus:

Ma kaunistan torti enamasti kurgiga ja peale teeb ühe puljongi tarretise 10 g želatiiniga. Siis ei kuiva kurgid ära ja tort näeb viimistletud välja.

Head isu! Kes ei viitsi ise torti teha, peab mu küllakutset ootama jääma ;)

Terry Pratchett "Postiteenistus"

Inimestel, kes maapinnast saja viiekümne jala kõrgusel tühja õhku astuvad, ei ole tavaliselt hiljem enam võimalust oma sõna öelda.

Aggy oli koju saadetud, kui buldog oli tema jala küljest lahti kangutatud; Niiske laskis talle saata suure korvi puuvilju. Puuviljakorv on alati teretulnud. Noh, vähemalt jätab see mulje. Mulje jättis ka buldog, kuid tema jättis ühtlasi muljutise.

Mingil ajal pidi Niiske hobusel lihtsalt seljast hüppama, muud võimalust polnud, Ta oli mõttes mänginud läbi pool tosinat erinevat plaani, kui samal ajal linnamüür lähemale jõudis, kuid peaaegu kõik need olid seotud heinakuhjadega. Ainsas plaanis, mis heinakuhjadega seotud ei olnud, murdis ta oma kaela.

"Vaadake, ega mul  hamba vahel spinatitükke ei ole?" "Kas Te Sõite Täna Spinatit!" päris härra Pump. "Ma ei ole söönud spinatit sellest ajast peale, kui ma sülitama õppisin," vastas Niiske. "Aga sellisel puhul muretsetakse ju alati niisuguste asjade pärast. Ma mõtlesin, et äkki see on sinna lihtsalt kuidagi ise tekkinud. Teate küll... nagu sammal."

Nüüd ei olnud ta enam lihtsalt ärritunud, ta oli jõudnud juba ülima sisemise raevu rahulikesse selgetesse vetesse.

Ta ei pööranud sellele tähelepanu, vaid jooksis keerdtrepist nii kiiresti üles, et kui ta torni tippu jõudis, tegi ta kohapeal veel ühe tiiru.

"Kullatis võib kerida..." alustas Vanaisa, kuid siis meenus talle kompanii reeglistik ja ta lõpetas: "lõnga."

Ja sagimist täis saalis hakkasid lae alt langema valged suled. Need võisid olla pärit ingli tiibadelt, kuid on palju tõenäolisem, et need pärinesid tuvi küljest, keda kull laetala peal rappis. Aga need olid ikkagi suled. Kõige tähtsam on stiil.

"

Maxima

Eestlaste toidulauda aitab juba mitmeid aastaid katta Leedu kauplustekett Maxima, mille kaubavaliku rohkust tähistatakse "x"-idega kaupluse fassaadil. Eesti suurim ehk kolme "x"-iga Maxima asub Pärnus. Kokku on Maxima ketil Eestis 52, Lätis 127 ja Leedus 217 poodi.

Täna käisin ühe "x"-iga Maximas, sest see on mu kodukesele lähim pood. Kui midagi väga erilist (nt haikala liha) osta ei soovi, saab sealt kõik ostetud. Kaubad korvis suundusin kassasse, kus järjekorras seisten kuulsin järsku kriiskavat naisehäält: "Ära ela mul seljas!" Vaatasin üle õla, kustpoolt hääl tuli. Näen, et kõrvalkassa järjekorras on ainult meesterahvad. Ainsad naised, kes läheduses on kõrvalkassa kassapidaja ja tema kõrval sigarette kassa kohal olevatesse boksidesse sigarette sättiv müüjanna. Kassas istuv müüjanna oli silmnähtavalt häiritud kolleegist, kes talle liialt lähedale oli sattunud. Sigarette sättiv müüjanna ütles vaikselt, nii, et vist ainult mina kuulsin: "Anna andeks, ma ei saa teisiti!"
Eks need värbamisnõuded Maxima müüjatele esitatakse ka veidikene leebemad kui nt Kaubamaja naistemaailma müüjatele. Sellepärast te ei kuulegi Kaubamaja Spordimaailmas üht müüjat teisele nähvamas: "Ära ela mul seljas!"

Kunagi juhtusin Zeppelini Maximas teenindatud saama kassapidaja poolt, kelle rinda kaunistas silt  tekstiga "KÜLALINE". Et Maxima puhul on tegemist tihti umbkeelsete teenindajatega, kelle eesti keele teadmiste seast puuduvad sõnad nagu "sibul" ja "jahu", ei ole midagi imestada, et tegemist on külalistega. Iseasi siis kust nad meie poodidesse külalistena meid teenindama juhtuvad, Ida-Virumaalt või Kuult.

Pildil: Sindi Maxima

Millegipärast on nii, et kui enda tööga hakkab tekkima tundmine, et töö ei rahulda mind, siis esimesena meenuvad mulle Maxima kassapidajad. Peale seda tunnen jälle, et mul üks maailma parimaid töökohti.

Karud tantsutunnis

Viimased kaks nädalat sai kuidagi suure hooga nii trennis käidud, et trennikordi kogunes nädala  peale tükkis 5. Eile bodypump´is käies oli aga lihas kuidagi väsinud ja koormused said tavapärasest mõnede kilokeste võrra kergemad võetud. Noh, et kükke 13 kg ja selga 11 kg kangiga. Väljaasteid ei teinud aga seekord jalg stepipingil vaid maas olles. Et me Kairiga tavaliselt ainsad hullukesed oleme, kes väljaasteid stepipingil teevad, siis ei saanud treener mitte üle saali küsimata jätta: "Ja kus teie jalad on???!!!!"

Täna käisime bodybalance´i trennis ja peale trenni garderoobi poole liikudes tuli treener meie juurde küsimusega, et kas neljapäeval siis stepi tulete. Eelmisel neljapäeval käisime tõepoolest sama treeneri stepis ja kergelt öeldes, meil see asi seal hästi välja ei tulnud. Kui pidi stepipingil olema, siis olime maas ja kui pidi maas olema, siis olime pingil, kui pidi keerutama, siis seisime ühel kohal nagu karud ja kui sirgelt pidi kõndima, siis me nagunii seisime jalad sõlmes. Eks sellepärast treener tuligi innustama, et me alla ei annaks ja kinnitas, et ega see ei olegi kerge algul. Lubasime mitte alla anda ja järgmine neljapäev platsis olla.

Ei tea kas peaks tagasihoidlikkust ilmutama, liiga palju paistame silma kui tagareas kõhud kõveras naerame nii, et treener 30 inimese ees meie naermise peale ise itsitama hakkab :)

Cesis

Lätis käik ei läheks justkui välisreisina kirja, sest Valgast Valka sõites ei märkagi ju vahet. Maxima on ka seal Maxima ja välimuselt on ju inimesed samad. Ainult lätikeelseid sildid ja võõrapärased kohanimed reedavad, et tegemist ei ole meie armsa Eestiga. Siiski jah üks asi veel - Lätis on kohutavad teed. Eriti suur on kontrast Läti poolelt Valga maanteele sõites. Siis on tunne nagu oleks välismaale jõudnud. Leidsin arvutis selle aasta pilte lehitsedes mõned pildid enne jaanipäeva toimunud Cesises käigust.

 

 

 

 

Bailey kott-tool

Sel aastal tulid jõulud minu koerale Baileyle veidi varem kui teistele. Rääkisin ühel päeval emale, et olen mõelnud koerale kott-tooli tegemisest. Järgmisel päeval tuli ema minu juurde tagasi jutuga, et talle meenus, et tema õde ehk minu tädi tegi hiljaaegu kott-tooli, millega tal endal mitte midagi teha ei ole. Üks väike kõne tädile ja juba olidki järgmisel hetkel astusin auto võtmed näpus uksest välja. Tädi ei tahtnud selle eest isegi mitte materjali raha saada, andis selle võrra odavamalt ära, mille osas ma talle selle äraviimisega koju ruumi tegin.

Esimesel õhtul oli Bailey veendunud, et ma talle mingit trikki tahan selle kotiga teha ja need krudisevad asjad selle asjanduse sees, mille otsa tal magama minna palutakse on üks kahtlane pinnas silma looja lasmiseks. Õhtuhämaruses kasutas ta kott-tooli külge ainult selja toetamiseks, aga hommikul ärgates ajas ennast kott-toolist püsti. Nüüd on nii armas vaadata kuidas ta magab seal mõnusat und:

Kui "tavalise teki" ajastul ajas ta mind isegi voodist välja kui peale kraapimist õnnetu näoga mu juurde seisma tuli, siis nüüd seda probleemi enam ei ole. Magab nagu uss päiksepaiste käes samblasel mättal justkui lõug saba peale toetatud:

 

Isegi Bailey mänguasi lehm, keda me kutsume põdraks, mahub pessa magama. Lehma kutsume me põdraks , sest sõna "lehm" on väga sarnane sõnale "rihm" ja see tähendab juba käsklust, mida ei pea igale poole alati valmis minevale koerale kaks korda ütlema

Ühel päeval keerasin tema kott-tooli peal oleval magamistekil tumeda poole peale poole ja koer ei saanudki seal korralikult magatud. Küll magas jälle seljaga vastu kotti või ühe külje peal praktiliselt ainult koti kanga peal. Ei tea kas kartis, et kaob sinna musta värvi sisse ära.

Sidruni-kodujuustukook

Isadepäeval leidus meie kodus laual sidruni-kodujuustukook. Kui peaksin sama kooki teinekord tegema, siis asendaksin kodujuustu kohupiima või kohupiimapastaga, sest kodujuust oli mu jaoks liialt tükiline. Samuti paneks täidisesse rohkem suhkrut või lisaks kihtide vahele moosi. Muidu oli hea kook.

Kaelakeed

Sügiseste ilmade saabudes jääb rohkem aega tegelda tubaste hobidega. Valminud ja viimistluse saanud on mõned kaela- ja käekeede komplektid:

 

 

 

Mõnedki neist on leidnud endale uue omaniku.

Õpin autoga sõitma!

Eelmisel aastal käisin autoga teeninduses ja kurtsin, et kui suure hoo pealt käik välja võtta ja peale seda  pidurdada, siis mootori pöörete arv hakkab kõikuma. Teeninduses (väga viisakas teeninduskoht) öeldi, et kui nemad minu autoga sõitsid, siis pöörded ei kõikunud. Lisaks küsiti veel, et kas Teile autokoolis ei õpetatud käikudega pidurdamist? Pidurdage palun edaspidi käikudega ja Teil pöörete kõikumise muret ei ole!

Sel aastal läksin jällegi autole aasta hoolduse tegemiseks samasse teenindusse. Peale 2,5 h tööd anti mulle teada, et võin autole järele minna. Astusin kenasti teenindusleti äärde, kus siis loeti ette asjad, mida vaja teha võimalikult kiiresti, mida tuleb teha tõenäoliselt enne järgmise aasta hooldust ning millega kannatab järgmise hoolduseni. Lõpuks küsiti, et kas ma sõidan oma autoga vähe, et pidurikettad roostes on? Ma ütlesin, et nädalavahetusel jah 3 päeva seisis, aga muidu sõidan ikka iga päev. Selle peale öeldi: ahah, asi on siis järelikult selles, et te pidurdate kas liiga vähe või liiga nõrgalt. Palun pidurdage edaspidi kuidagi sportlikumalt!

Alates selle nädala teisipäevast pidurdan ma (B-kategooria juhtimisõigus alates 1998. aastast) käiku sees hoides sportlikult. Seega kui te näete mind suure hooga foori alla kiirustama ja seal sportikult pidurdamas, siis asi on selles, et ma hõõrun roostet piduriketastelt maha!

Kipun selle sportliku pidurdamise peale nüüd ka sportlikult kiirendama... Ei ole julgenud vaadatagi kuidas see keskmisele kütusekulule mõjub...

Mis värvi need...

... autod olid, mida Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse järgi kõige rohkem on...

Tänasest trennist

Bodypumpis sai käidud aastail 2004-2006. Peale mandlioppi uuesti selle aasta jaanuarist. Selliseid raskusi nagu täna aga ei ole ma kunagi endale trenniks valinud. Eks oma osa oli ka heal kolleegil, kellega sellised toredad mõtted pähe tulevad, et tõstaks koormust. Tänased raskused:

1	Fever	OneZeroOne               soojendus      8 kg
2	Watcha Say (B-Tastic Remix)	Henry Blank                 kükid          13 kg (varsti 15 kg)
3	Shut It Down	Pitbull featuring Akon   rinnalihas       8 kg
4	Wherever You Will Go (Handz Up Edit)	Jan Wayne                   seljalihas      13 kg
5	Bad Influence	P!nk                             triitseps         6 kg (järgmine kord 8 kg)
6	Cowboy Casanova	Carrie Underwood        biitseps         8 kg
7	I Will Be Here	DJ Lotus                       väljaasted     8 kg (siiani mitte üle 6 kg)
8	Ravers In The UK (Hypasonic Remix)	Manian                         õlg                6 kg

Peale neid lugusid siis veel harjutused kõhulihastele ja venitus. Kui ma 13 kg turjale tõstsin, siis üks tüdruk klubist küsis nii muuseas: "Pooleks ei lähe või?" Peale trenni oleks küll peaaegu trennisaali kapiuste vahele jäänud, hüppasin kiirelt kappi. Treener küll hoiatas, et nii võib juhtuda, aga näed, ei ole ka need  kaitstud uste vahele jäämisest, kes trennis endale 13 kg turjale viskavad. Täna oli selle aasta 101 trenn klubis.

Kuulake siis lugusid ja kujutlege ennast mõnusasti trennisaali! Eriti sina, Gerli!

All around the world we gonna jump now, jump now. Everybody come because we need, more, POPCORN!

Kas need on erinevad?

Seadsin täna sammud Lõunakeskuse kauplusse On-Off. Vaja oli kohvimasinale nii puhastustablette kui katlakivieemaldustablette. Valisin sealt siis mingid välja, vaatasin veel, et Jura puhastustabletid tulevad kallimad kui arvestada ühe tableti hinda ja võtsin need Siemensi omad. Katlakivi eemalduseks võtsin Jura omad. Liikusin kassasse ja mõtlesin, et küsin müüja käest igaks juhuks järgi, et kas said õiged asjad. Peale trenni aga oli vist veri veel jalgades ja kassa juures ei tulnud muud küsimust pähe, kui et: "Kas need on erinevad?". Müüja kenasti rahulikult vastas: "Jah, ühed on Jura omad ja teised Siemensi omad. Kumb masin teil on?" Mina: "Eeee... ei kumbki... Aga ma olen neid siit ostnud! Kas need on erinevad?" Müüja kimbatus oli suur, ta vist arvas, et ma ei suuda kahe paki vahel valida. Õnneks sai üks teine müüja aru, mida ma teada tahtsin ja vastas täislausega (nagu lollile ikka peab vastama): "Jaa, need on täiesti erinevad - üks on puhastuse jaoks ja teine katlakivi eemalduseks! "Aitäh!" Hea, et keegi sellist udu, nagu mina, mõistab :)

Ja kohvi joomine saab jätkuda!

Telefon

Täna oli selline hommik, kus tekkis algul kahtlus oma võimetest numbreid tunda. Hommiku edenedes aga tekkis hoopis kindel arvamus, et töökoha telefonijaamaga on mingi jama.

Algas kõik sellest kui otsisin internetist välja loomakliiniku numbri ja proovisin arsti kätte saada, kes koera rohtude jaoks retspeti väljastaks. Telefonist kostus vastu meeshääl, kes teatas rõõmsalt: "Keskkonnainspektsioon!". Ma ei osanud selle peale muud vastata kui tema sõnu mõtlikult korrata. Siis kogusin ennast ja teatasin selge ja valju häälega, et ma ei soovinud neile helistada. Kohe vaatasin ka järele, et mis number see siis olla sai nii sarnane. Leidsin ühe numbri, mille valimisel oleksin pidanud tegema kaks viga. Tundus uskumatu, sest valin kliiniku numbrit iga kuu ja see on mul isegi peas, lihtsalt igaksjuhuks otsin kõrvale.

Teine juhtum samast hommikust. Mu kasutuses olevat telefoninumbrit kasutab lisaks minule veel 4 inimest. Võtan telefonitoru, et kolleegile auditi asjus helistada, aga telefonil tooni ei ole. Vaatan ringi... keegi telefoni käes ei hoia... Järsku kuulen torust õrna meeshäält: "hallloooo..." Panin toru ruttu hargile!!!

Poole tunni pärast helistab järgmine kolleeg: "Eee, ma ei tahtnud sulle helistada..." Küsisin täpsustuseks üle, et kas ta ei tahtnud kohe mitte kedagi meie osakonnast, sest ma "noppisin" bossi teelfonile tulnud kõne. Saanud eitava vastuse vahetasime viisakustervitusi ja lõpetasime kõne.

SEB 13. Tartu Rattamaraton

Soojendusdress on maha visatud. Stardini on veel 27 minutit. Kui seisma jään, hakkab jahe. Riided on veel puhtad, kuid tõotab tulla tõsine mudaralli, sest enne meid on osa rajast juba 3000 ratturit pehmeks sõitnud:

Sõidu ajal jõuan mõelda, et mulle maraton (maastikul) meeldib rohkem kui ralli (maanteel), kuigi rallit olen juba kahel korral sõitnud. Maratoni sõit eeldab oskusi ja annab paraja vahelduse lihastele, mida ei saa maanteesõidu kohta öelda. Siiani hoidsin maratonist suure kaarega eemale kartes just koormust liigestele. Pühapäevane sõit aga tundus lausa kerge - ei mingit koormust liigestele, peale sõitu meeletut väsimust ja valusaid lihaseid ei märka. Mõtlen siis natuke järele, et kas oleks saanud rohkem pigistada... Ei, tegelikult ei oleks - mõne tõusu lõpus võttis lihase ikka nii kinni, et laugele maale saades kogusin ikka jõudu enne kui uuesti hoo peale sain. Toitlustuspunktides (lühikesel rajal 17 ja 28 km peal) ma peatuda ei plaaninud, sest peale seismajäämist on lihas natu jahtunud ja raske liikuma uuesti saada. Kaks tundi ei ole ju ka hull aeg kui ma midagi süüa ja juua ei saa - organism suudab sellist asja väga hästi taluda. Korra tuli laugemal maal ja vähema rahvastusega lõigul mõte oma joogipudelist links võtta, aga nii kui käed külge panin, võtsin nad sealt teistpidi ka ka ära ja silmasin oma porist peopesa... Ei ole janu... pori järele!

40 km, 2 tundi ja 21 minutit seljataga, väsinud, porine (kogenud ratturite imestus selle kohta kui puhas ma olin, oli muidugi suur) ja rahul:

Treeneri antud õpetussõnadest oli kasu - käikude usina vahetamisega sain läbi nii mõnestki mülkast ja võtsin kergelt nii mõnegi tõusu. Hirmu languste ees ei olnud, kuigi 2 nädalat tagasi sai rada ikka nii proovitud, et oleks peaaegu suplend koos rattaga Elva jões, kui planku poleks ees olnud. Suurim kiirus, mille tabasin oma pilguga spidomeetrilt oli 39 km/h. Enne mind oli finišisse jõudnud 462 inimest. Pärast seda jäi rajale veel 1368 inimest, kellest 268 ei olnud veel eelmisse vaheajavõtu punkti (12 km finisist) jõudnud. Esimese korra kohta olen väga rahul!

Tudengite rünnak

Kui oled terve suvi tühja linnaga harjunud, siis augusti viimased päevad ja septembri esimesed päevad tunduvad ülikoolilinnas kuidagi väga rahvarohked. Lõuna ajal võileivaputkast endale võileiba tellides, leiad enda ümber palju meeleolukaid sagivaid noori, kes ei suuda otsustada, mida nad võileiva vahele soovivad. Äärelinnas liikudes leiad hoogsalt astuva noormehe tänavasilte möödaminnes pingsalt jälgimas - ju on noor suundumas kuskile esmakordselt näiteks öömaja otsima. Siin ja seal tunned ära esmakursuslased, kelle riietumisstiil (tumesinine teksapluus ja kärtslilla läikiv atlass-seelik) ei lase kahelda, et tegemist on mõne maanoorega. Ülekäiguradadel pole lootagi, et ilma 20 pealist noortekampa üle tee laskmata, pääsed. Tudengipubi on tudengeid täis nii, et istekohtagi on raske leida. Tegelt on ülikoolilinnas hea elada. Küll ma nendega jälle ära harjun!

Pilt pubi "Suudlevad tudengid" kodulehelt, suvel on kohvik päris hõre:

Kauplemine Türgis

"Kauple nagu türklasega" kõlab ütlus. See peaks väljendama seda, et türklased on parimad kauplejad. Tõsi ta on. Argumente neil kauplemiseks jätkub, mistõttu sul kui algajal võib argumentidest puudu tulla, sest nende jaoks on see töö, aga sulle lihtsalt viis mingit kaupa osta. Eriti raske on kaubelda, kui su nahavärv reedab, et sa kaua kohapeal pole veel viibinud ja ei tea hindadest mitte tuhkagi. Mida valgem inimene, seda agressiivsemad! Pildil on Alanya ainuke rihma/ vöö kauplus, kust mina endale sobivat ei leidnud. Vot nii pirtsakas olengi!

Täna hüppasin sisse kauplusesse "Bikini Moda" (bikiinikauplus). Sealt vaatas vastu palju sellise mudeliga bikiine, milliseid sõbranna talle vaadata palus. Hinnaks ütleb müüja 75 liiri  ja lisab et tavahind on 94 liiri. Siis küsib, et mis hinnaga ma ostaksin. Ma ütlesin, et ma ostsin samasugused 30 liiriga. Sellepeale tuli ta lagedale mulle juba varemkuuldud argumendiga: "Lady, this is different material!"

Läksin keskusesse kindla sooviga saada 3 rannalina 20 euroga, kuigi enamasti ütlevad nad ühe hinnaks 10 eurot. Siiani aga olen neid 7 euroga ühe kaupa ostnud. Argument on ju seegi, et ma ostan hulgi ja olen alati selle hinnaga saanud. Esimeses kaupluses müüa järele ei andnud, tahtis saada 3 lina eest 25 eurot, öeldes, et tavahind on 11 eurot tükk. Minu argumendid aga talle ei lugenud ja kaupmees jäi endale kindlaks, et need on palju suuremad kui need, mis 7 eurot maksavad ja no tal on hoopis teine kvaliteet. Läksin järgmisse poodi ja enne kui müüja midagi öeldagi jõudis, ütlesin kõva ja selge häälega, et võtan 3 rannalina 20 euroga. Müüja mõtles 2 sekundit ja oli nõus.

Käisin ka oma tavapärases kellakaupluses, sest ema avaldas soovi ka seekord kell endale saada. Tavapärases sellepärast, et eelmise käigu ajal ma külastasin praktiliselt kõiki kellakauplusi, millest pooli vähemalt kahel korral ja neid kauplusi on siin igal nurgal, aga seal kaupluses oli meeldiv müüja (sest pole türklane) ja ükski kell ei lagunenud vaatamise käigus ära. Minuga siiani kaubelnud mees oli korra eemal ning seetõttu ei hakanud ma olemasoleva müüjaga pikalt kauplema. Ütlesin, et olen siit poest ostnud juba 3 kella (müüja muidugi küsis täpsustuseks üle, millal see täpselt oli) ja ma tean palju ma selle kella eest olen nõus maksma. Müüa naeratas ja küsis mis hind on ja oli sellega rõõmsalt nõus. Nagunii maksan sellegi poolest kõvasti peale.

Seega, kui tead asjade tegelikku hinda ja su nahavärv on rõõmsalt jumekas, on lausa lust osta!

P.S. üks grusiin kasutas enne agaralt mu arvutit ja kukkus oma perepilte mulle näitama, kuigi ma just suurt huvi nende vastu üles ei näitanud. Nüüd on arvutil võõras lõhn küljes... Pean teinekord keelduma tuues ettekäändeks, et ma ei taha, et mu arvutile võõras lõhn külge jääks!

Türgi lapsed

Lapsed on türklaste jaoks au ja uhkus. Pere suurim väärtus ja edukuse mõõdupuu. Türgi lapsed on väga armsad, kuid Eesti lastest väga erinevad, sest nende kasvatusmentaliteet on hoopis erinev. Kevadelgi märkasin kui meie grupis oli 2 aastane poiss Gert, et nii kui laps tagumiku peale maha potsatas, siis kõik türkalsed jooksid, et ta püsti aidata. Kes ei jooksnud, olid lapse vanemad, sest nende soov oli lapsele iseseisvust õpetada ning ta sai enda tagasi püstiajamisega väga kenasti ise hakkama. Kes aga oli lähedal ja teda püsti ei aitanud, said hukkamõistva pilgu osaliseks.

Ükspäev nägin kuidas laps viskas talle kätteulatatud jäätise üle laua emale näkku, peale mida talle vaikselt seletati kui paha see oli ja jäätise sai ta sellegipoolest kätte. Et ma just loen kaks korda läbi (uskusin, et rohkem ma lugeda ei jõua) puhkuse ajaks kaasavõetud Jan Fenneli raamatut „Koera parim sõber“, mis räägib koerte käitumiskasvatusest, siis meenus seda vaatepilti vaadates raamatust loetu. Laps nagu koergi usub, et tal on liidripositsioon oma ümberkaudsete mõjutamiseks. Seepärast võtab ta ohjad enda kätte ja püüab asjad enda kasuks pöörata, sest see on alati nii töötanud. Ta saab alati soovitud tähelepanu ning kinnituse sellele, et nii saabki asjadega sihile. Türgi peres laps alati saab, mis tahab, mistõttu lapsed on tihti väga lärmakad ja närvilised. Basseini ääres oli vanem naine koos oma tütre ja tema lastega - tütre ja pojaga. Poeg oli vast 13 ja tütar 8 aastane. Kui vanaema seisis basseini servas, siis poiss pani talle oma jala pähe. Kui poeg tahtis vees õde vee alla kiskuda ja nutma hakkas, siis ema ainult naeris selle peale. Vahepeal võttis poiss vahtkummist ujumistoru ja lõi sellega täiest jõust vastu vett. Kogu tema olekust kumas välja tahtmist pidevalt naisperele tõestada, kes siin majas peremees on.

Naised on oma olemuselt väga malbed ja kodule orineteeritud. Tööl nad enamasti ei käi - kasvatavad lapsi, teevad süüa ja hoiavad kodu korras.

Turulkäik vol 2

Tänases virtuaalses turukorvis on keedetud mais (mısır)

Näevad välja nagu tulbisibulad, aga tundub, et on ikka söödavad:

Baklažaanid (patlıcan)

Kohalikke banaane (muz) saavad põllumehed turustada ainult turul, sest mingi poliitika tõttu (kohalikud banaanid on liiga väiksed ja võib olla ei vasta EL nõuetele, millele Türgi vaiksel vastata püüab) tohivad marketid ainult imporditud banaane müüa. Kusjuures importbanaan on poole kallim ning maksab Eesti rahas 32 krooni kilo, kui turul ainult 16 krooni:

Siin saab ikka veel maasikaid (çilek) osta:

Lisaks veel oliiviõli ja mingit asja, mille pudeli peal on granaatõuna pilt ja tõlge annab vasteks Gülen Ay kohta, et see on naeratav kuu (ei tea kuhu ja kuidas see siis mõjub):

Ohtralt viinamarju (üzüm), mille hinnaks 2 türgi liiri kilo, mis võrdub 16 eesti kroonile. Praegu mõtlen, et miks ma neid ka ei ostnud:

Eelmises turulkäigu postituses mainitud vürtsileti näide:

Päriselt ostsin seekord jällegi mureleid (kiraz) ja virsikuid (şeftali). Eelmine reede sain kilo mureleid 2 euroga, täna võtsin ainult pool kilo, kuid maksma pidin ikka 2 euri. Türgi, mis Türgi. Ühes kilos oli 4 virsikut - väga magusad, mahlased ja suured.